Lähenev Punaarmee sundis 65 aastat tagasi Eestist põgenema kümneid tuhandeid eestlasi, ka hulgaliselt vaimulikke. Paljud küüditati Siberisse, kirikud olid raskesti kannatada saanud. Nõukogude võimu eesmärk oli kirikud kümne aastaga igaveseks sulgeda. Ometi nii ei läinud — kirikute likvideerimise hoogtöö ei kandnud vilju.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kodumaal jäi elama kõigele vaatamata. Peale kasvasid uued noored vihased mehed, kes valitseva võimu survele vaatamata jumalasõna rahva hulka viisid.
Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja, lauluraamatukomisjoni aktiivne liige Jaak Salumäe, õpetaja Eduard Salumäe poeg, ordineeriti õpetajaks 2. veebruaril 1966. Suurem osa tema vaimulikuteest on möödunud võõra võimu all. Alustanud noore mehena Äksi kogudusest, edasi Saaremaale Kuressaare ja Kaarma kogudusi teenima, sealt Viljandi Pauluse koguduse õpetajaks. Taasiseseisvumise ajal teenib Tallinna Toomkogudust.

Ehkki kirik pidi pärast sõda kohanema uute ateistlike tingimustega, jumalateenistused toimusid. Pärast Stalini surma sai võimalikuks isegi teatud elavnemine kogudusetöös. Üheks põhjuseks Venemaale küüditatud perede tagasitulek. Aastatel 1954—58 olid väga suured leerid, palju oli laulatusi ja ristimisi. „50ndatel aastatel hakkas kiriku struktuur korrastuma, taastusid praostkonnad, peapiiskop Jaan Kiivit sen oli kiriku juht, kirikuvalitsus tegutses,“ meenutab õp. Salumäe.
Tol ajal olid kõik Tartu ülikooli aegsed pastorid, nii palju kui neid oli Eestisse jäänud, veel ametis. Et paljud kohad olid tühjad, siis oli vaja vaimulike koolitust jätkata ja 1946. aastal asutati EELK Usuteaduse Instituut, mis tänapäevani tegutseb.

„Riigiorganid muidugi jälgisid kirikuelu. Vastuolu oli selles, et ateistlikus ühiskonnas lasti tegutseda kristlikul kirikul. Kuid võim pidi seda lubama, sest isegi NSVLi konstitutsioonis oli usuvabaduse punkt sees,“ sõnab Salumäe ja lisab, et suur protsent rahvast oli kiriku poolt ja vägisi kirikute uksi kinni ei pandud. Lõpetati küll nende koguduste tegevus, mis sõjas hävisid.

Võitleva ateismi ajastu algas viiekümnendate lõpust, siis alustati noorte suvepäevade, ilmalike kalmistupühade ja pidulike sünnitunnistuste andmistega. Püüti leida alternatiive kiriklike talituste vastu. „See muutis kirikuelu palju,“ tõdeb Salumäe. „Kuuekümnendatel tuli järsk langus kiriklikes näitajates, kuid see oli ka jõukogumise aeg.“ Kaduma hakkasid eestiaegsed pastorid ja esile kerkisid uued — sõjajärgsed vaimulikud.

Kuid — kirikuelu jätkus. Üks soomlane tegi ülevaate Nõukogude Liidu kirikuelust ja nimetas seda vabaduseks järelvalve all. Järelvalve oli mitmetasandiline. Kohalikku järelvalvet teostasid täitevkomiteed parteikomitee ja KGB juhtimisel. Silma hoiti peal piirkonna koguduste tegemistel, valvati noori pastoreid, et need liiga agaraks ei läheks.

Väga palju sõltus inimestest ja ettekirjutuste tõlgendamisest. Vaimulike eest hoiti neid salajas. Jaak Salumäe: „Saaremaal, kui mind taas välja kutsuti ja noomiti millegi eest, siis küsisin, et kus see kirjas on. Siis võeti, jah sahtlipõhjast mingi paber välja ja näidati mulle. Muidu ei teadnud me midagi.“ Aruandmise põhjus oli koguduse ühine väljasõit mandrile, see oli keelatud!

Igasugune kirikutöö peale jumalateenistuste kirikus ja matuste, oli keelatud. Läbi häda võis surijat kodus armulauale võtta. Kuid palju sõltus kohalikest ametnikest ja sellest, kuidas nad õpetajaga läbi said.

Õp. Salumäe sõnul jälgiti väga vaimuliku sõnakasutust, sest jutlusi ei pidanud enne võimude juures kinnitama. Kuid vastukaaluks käidi kirikus kuulamas, mida õpetaja jutlustab. Kohalike hulgas olid muidugi need kuulajad teada.

„Ma pidin kogu aeg jälgima, mida ma räägin, ka eravestlustes. See oli üks saatanlik ajajärk, sest keegi ei usaldanud kedagi. Sõnakasutust pidi igal pool arvestama, et seda ei saaks meie vastu kurjasti kasutada. Pidime endale aru andma, et ei teeks tarbetut kahju kirikule.“

Salumäed jälgijate kohalolek ei häirinud. „Mina kuulutasin ikka jumalasõna. Kuigi käisin ka mitmel korral täitevkomitees aru andmas. Viljandis oli täitevkomitee sekretär üks juut. Tema oli leplik ja rahulik mees. Saaremaa oma oli kangem.“

Üks rahva hirmutamise mood oli jõuluajal kiriku ees kirikusse sisenejaid, eriti koolilapsi kirja panna. Ses osas olevat väga „tublid“ oldud just Raplamaal. Kuressaares tehti aga koolis kõva ateismialast tööd.

KGBga koostööst räägitakse palju, kui palju seal tõde on? „Selge on see, et KGB on endale alati ja igast ametkonnast kaastöölisi otsinud, ka kirikust,“ on Salumäe veendunud. „On kaks võimalust, esiteks püütakse värvata teatud eeliste pakkumisega. Teine variant on siis, kui sind saab santazheerida. Mind üritati värvata kohe esimesest töökohast Äksis alates. Helistati ja taheti kokku saada. Korra käisin ka Pagari tänava keldris juttu ajamas. Mind ei olnud aga millegagi santazheerida, olin alles nii noor. Korra helistati veel ja sellega asi piirduski.

Teine kord oli aastal 1978. Olin peapiiskop Edgar Hargiga Soomes oma esimesel välisreisil. Pärast kutsuti välja ja sooviti, et ma teeksin reisist aruande. Ütlesin, et olen oma aruande konsistooriumile esitanud ja seal on kõik kirjas. Sügisel läksin teist korda Hargi saatjana Soome. Turus seati ametisse Soome peapiiskop Mikko Juva. Seal kohtusin ka eksiilkiriku peapiiskopi Konrad Veemiga. See oli äärmiselt südamlik kohtumine.

Juba enne reisi sain kokku KGB inimestega, kes soovitasid mul neid informeerida, kellega kohtusin. Tulin tagasi, kuid ei informeerinud ma midagi. Ja see jäi mul ka viimaseks välisreisiks kümneks aastaks.“

Suurema osa oma vaimulikuajast nõukogude võimu all töötanud Jaak Salumäe: „Koguduse õpetajana olen püüdnud teha maksimaalselt seda, mis võimalik on olnud, piiride kompamine on kogu aeg olnud. Mind ei rõhunud väga see surve, see oli paratamatus. Raskem on see olnud alati pereliikmetele.“

Muusikaõpetajast abikaasa Anne Mai Saaremaal tööd ei leidnud, sest töötas kirikus. Viimaks üks julge lasteaiajuhataja võttis ta tööle. Lapsed Erik ja Ene olid väga head õpilased ja teiste poolt lugupeetud. Nad said hästi hakkama. Üldiselt oli Eestis olukordi, kus vaimuliku lastel takistati ülikooli astumast jne.

Vaatamata võimude survele toimis kirikutegevus kogu okupatsiooniaja, samuti jätkus vaimulike ja organistide koolitamine.

Märkmed: