Päev pärast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nähtavat ühtsust kinnitava lepingu sõlmimise tänujumalateenistust, 29. novembril külastasid EELK peapiiskop Andres Põder ja senine E.E.L.K. peapiiskop, uue tiitliga EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul Eesti Elu toimetust, et selgitada lähemalt kahe kiriku ühendamise tagamaid, praktilisi külgi ning edasist tegevust.
*
Esmalt rääkisid peapiiskopid eelmisel päeval Toronto Peetri kirikus aset leidnud tänujumalateenistusest, mis mõlema kinnitusel kulges kenasti. Nagu märkis Andres Taul, oli vaatamata sellele, et Torontos oli kahe kiriku ühinemisega seoses palju vaidlusi ning vastuseisu, tulnud jumalateenistusele ka neid, kelle puhul oli varasemast teada, et nad nähtava ühtsuse kinnitamist ei soovinud. Ka Andres Põder kinnitas, et pidulik jumalateenistus viidi läbi kokkulepitud sama korra järgi nagu kaks nädalat varem Tallinnas toimunud lepingu kinnitamise jumalateenistus. Peapiiskopi jutluse aluseks oli Sak. 9:9; ta rõhutas mitmeid punkte, mis näitavad ühtekuuluvust, üheks kirikuks olemist.
Samuti allkirjastasid 28. novembril nähtava ühtsuse lepingu need assessorid, kes kaks nädalat varem Tallinnas ei viibinud. Kodumaa kiriku poolt anti Välis-Eesti piiskopkonnale üle EELK lipp.
Rääkides kodu- ja välis-Eesti luteri kiriku koostööst märkis Põder, et esimene samm sai astutud juba 20 aastat tagasi, kui ühise töö tulemusena koostati Kiriku Laulu- ja Palveraamat, mille märkimiseks on 2011. aasta kuulutatud laulu- ja palveraamatu aastaks. Selle üleskutseks võiks olla „Lauluraamat igasse kodusse“.
Peale jumalateenistust toimus Peetri kirikust üle tee asuvas hotellis kõigile kirikulistele vastuvõtt, kus oli võimalik üksteisega suhelda ja mõtteid vahetada.
*
Kõneldes kahe kiriku ühinemise tagamaadest märkisid peapiiskopid, et see küsimus sai üles tõstetud juba pea kaks aastakümmet tagasi ja sellega tegeles aastail 1991—95 kaks komiteed, üks kodu- ja teine välis-Eestis. Idee ei leidnud aga ühist teed ning töö jäi seisma kuni aastani 2007, kui õp Taul sai E.E.L.K. peapiiskopiks. Küsimust arutati EELK peapiiskop Põderiga Tallinnas ning jõuti seisukohale, et kahe kiriku ühinemisel tuleks moodustada Välis-Eesti piiskopkond, millel on oma piiskop ja konsistoorium. Kummalegi jäävad nende põhimäärused (välis-Eestis) ja põhikiri (Eestis), mida ühtlustada on võimatu, märkis Taul.
Peapiiskop Põder kinnitas, et kuigi ühinemine käib kõigi koguduste kohta, ei puuduta see otseselt kohalike koguduste elu ja tegevust — leping on kahe kiriku vahel, mitte üksikute kogudustega. Kõik kogudused jäävad edasi toimima vanaviisi, kaasa arvatud majanduslik iseseisvus. Ühinemine ei sekku kuidagi individuaalsete koguduste tegevusse. Kogudused on nagunii kohustatud oma aruanded saatma praostile ja praostid piiskopile, kinnitas Taul. Ka edaspidiseid otsuseid tehes on kõigil alati võimalik oma arvamust avaldada jne, märkis Põder, lisades, et kirikute ühinemine pole ajaloos midagi uut: seda on varemgi toimunud, ja alati on ka neid, kes pole sellega rahul.
Rääkides kodu- ja välis-Eesti luteri kiriku ühinemise praktilistest väärtustest usulise ja moraalse ülesande kõrval ütles Põder, et selleks on esmalt reaalse koostöö vajadus. Tema sõnul on olukord selline, et välis-Eesti kogudused vajavad järelkasvu vaimulike ettevalmistamise osas ja juba aastaid on tulnud selles osas abi Eestist. Kaadri liikumisega seoses võib aga juhtuda, et samal ajal jääb Eestis mõni kogudus mõneks ajaks õpetajata. Olles üks kirik, võetakse vajadusi tõsisemalt ja suurema vastutusega; kaadri kasvatamine ja täiendamine toimub koostöös. Samuti märkis Põder vaimulike konverentse, ühiseid meililiste jm, mille kaudu toimub pidev suhtlemine olenemata asukohamaast.
Teise praktilise küljena rõhutas ta, et ühtse kirikuna on lihtsam organiseerida kiriku mitmeid tegevusvaldkondi, nagu pühapäevakoolid, leeriõpetuse materjalid, muusikaelu jm.
Kolmandaks mainis Andres Põder infovahetuse olulisust: ühise kirikuna on parem võimalus kursisolekuks kõigi koguduste juhtkondadega, töötajatega, tutvuda üksteise materjalidega jm.
Rääkides veel vaimulike kaadri küsimustest selgitas Põder, et tänaseks on tekkinud olukord, kus õpetajaid vajatakse ka Euroopasse nendesse paikadesse, kus varem pole kogudusi olnud — näiteks Brüssel, Iirimaa jm, kuhu viimastel aastatel on siirdunud elama rohkesti eestlasi kodumaalt. Nii saab kodu- ja välis-Eesti kiriku vahelises koostöös organiseerida ka neisse paikadesse jumalateenistusi, näiteks paar korda aastas tähtsamate kirikupühade puhul. Vastav rahastamine on käinud EELK Misjonikeskuse kaudu.
Lõpetuseks kinnitasid peapiiskop Põder ja piiskop Taul, et suured muudatused võtavad alati aega, et inimesed nendega harjuksid, ja ikka leidub aspekte, millega mõned ei saa nõustuda. Kirikujuhid lubasid, et arvestatakse igati inimeste soovidega ja nad ootavad, et tekiks ja püsiks mõlemapoolne suhtlemisvajadus.
Kirikujuhid ühinemise tagamaadest ja tulevikust
Eesti kirikud | 23 Dec 2010 | EKEesti Elu
Eesti kirikud
TRENDING
