Tartu Pauluse kirik.Krüptisaal ja kolumbaarium
Joel Luhamets
Foto: Vallo Kruuser
7. augustil toimub teie kirikus SAPTKi üritus. Kas teil on mingit infot selle kohta, millest nad kohtumisel räägivad?
Ma arvan, et seal selgitatakse põhimõtteid, mida Varro Vooglaid on igal pool selgitanud. Kohtumise mõte on see, et inimesed, kes on seda asja toetanud, näeksid silmast-silma ka neid, kes on selle eest avalikkuses seisnud, et tekkiks selline usalduslik kontakt.
Räägitakse pingetest, mis on ühiskonnas olnud, ka sellest, kuidas ajakirjandus on suhtunud. Ega inimesed ei jõua ju ka kõike lugeda - tekib kokkuvõte hoiakutest ja rünnakutest. On ka terve rida valesid, mida välja tuuakse.
Kas sellest, et võimaldate kirikus SAPTKil ürituse teha, võib järeldada, et toetate seda ettevõtmist?
Kirik ja kogudus toetab traditsioonilist perekonda. Me peame samasooliste seksuaalelu lubamatuks.
Miks samasooliste seksuaalelu lubamatu on?
See on loomuvastane käitumine. Aga me peame ka abieluväliseid suhteid lubamatuks.
Mis mõttes?
Seksuaaltungid tuleb hoida kontrolli all. Nendega ei saa käia ja liputada. Neid tuleb kasutada väärikalt.
Kui heterod saavad abielluda, siis mis homod tegema peavad?
Tuleb elada tsölibaadis. Terve katoliku preesterkond, miljonid preestrid, elavad tsölibaadis.
Kas nii konservatiivsed seisukohad ei tõuka inimesi kirikust eemale?
Moraalsuse poole tuleb meil kõikidel püüelda. Loomulikult inimesed, kes oma moraali, hoiakuid või elu parandada ei taha, põrkuvad eemale. Ei ole võimalik elada uskliku inimesena ja elada tavalistest himudest lähtuvat elu. Kui need hakkavad meie elu valitsema, siis ei valitse Jumal meie elu.
Igal jumalateenistusel me alustame: „Mina, vaene patune inimene, tunnistan Sinule oma patud üles". Meil igaühel on patud, me võitleme nende vastu. Me ei saa mõnda patuelu nähtust hakata normaalseks pidama.
Te olete ka kooseluseaduse vastu?
Praegu ei taheta teha midagi muud, kui seadustada samasooliste kooselu ja võrdsustada see abieluga. Sõbrad võivad alati koos olla. Lepinguid võib alati teha. Igasuguseid kooselamise vorme on. Aga me ei pea loomulikuks, et mehe-mehe kooselu võrdsustatakse juriidilises mõttes abieluga. Teineteise eest hoolitsemine ja üksteise aitamine on loomulik. Aga abielu kui institutsioon peaks säilitama oma staatuse, et seda ei segataks muude lepinguliste vormidega. Sellega abielu kui institutsioon võib oma mõtte kaotada.
Mind hämmastab selle teema aktuaalsus. Arvatakse, et meie sõdime selle vastu. Meie ei ole kusagil selle vastu välja astunud. Meie elame oma elu, räägime, mis on õige ja vale. Need teemad krutitakse ajakirjanduses üles.
