Septembri viimased päevad on paljudele meie kogukonnas ajaks mõtelda sellele, kuidas tuli põgeneda kommunismi, Punaarmee eest vabadusse, teadamata, mis ees ootab, mures, et mis on armastatud sünni-, kodumaa saatuseks.

Juba 71 aastat on möödunud neist päevadest – 22-dal langes Tallinn, kuu viimasel päeval jõudsid punaüksused Muhu saarele. Oktoobris langes Saaremaa anastajate küüsi. ENSVs aga märgiti aastakümneid 23. septembrit kui vabastamisepüha, isegi kui võitlused veel kestsid, ja põgenemine toimus, ka pärast kuu lõppu. Võõrsil on olnud pea sama kaua pühamutes kogudustel olnud kombeks märkida kodumaalt lahkumise mälestuspüha, hellitades lootust, et saab jälle näha päeva kui Eesti on taas vaba.

Nii ta ongi aga kogunetakse ikka, läinud pühapäeval Agricola kirikus tähistas Vana-Andrese kogudus mälestuste valda astumist nii laulus kui sõnas. Koguduse ühislaulud olid väga sobivalt valitud, esimese laulu sõnad - „oh kui mu tee mind kodunt viib, kodumaagi maha jääb, siis on mul üks varjupaik, kelle juures julge kõik” – kinnitasid eriti neid tundeid, mida keerulistel, tormistel viimastel mihklikuu, esimestel viinakuu päevadel pagulased pidid üle elama.

Õpetaja Kalle Kadakas viis luterikiriku teenistuse liturgilise osa sümpaatselt ja soojalt läbi. Piiblisalmid olid sobivalt valitud: esimene, Nutulaulud 3.22 -26 algab „see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud,” teine Luuka 9.57 -58 „Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.” Usk andis põgenikele lootust.

Koguduse segakoorilt – Heli Tenno juhatusel, Marta Kiviku klaverisaatel - sai kuulda Eespere „Ärkamise aega”, mis kuigi ehk mõnele liigtihti kuuldud isamaaline looming, on siiski sobiv mälestuspühal. Ka järgmine ühislaul „ Rändur, ütle, kuhu lähed” viis mõtted neile karmidele sügispäevadele.

Jutlus oli pigem sügav mõtisklus, koguduse õpetaja ei lugenud seda kantslist ette vaid seisis koguduse ees, nõnda kirikulistega lähemat inimkontakti saavutades. Peamiselt peast, nii nagu mõtetevool neid esile tõi, vaid kohati turgatust, meenutust saades paberile talletatule vaadates. Õp Kadakas mõtestas lahti need keerulised emotsioonid, mida sünnimaast lahkumine tähendab. Ta alustas Kotkajärvel äsja loengut pidanud Valdur Mikita teesist, et eestlane on alati olnud koduigatseja – ja seda oleme kõik. Elin Toona on öelnud: Koduigatsus on kui pajupillivile, mida mõned meist kuulevad. Kuid see, et võõrsil olles on vajadus taas kodumaaranda, kõrguvaid kirikutorne, metsatukki näha on olemas igas eestlases, vaatamata kuidas ta pagulusse või võõrsile sattus, vaatamata isegi sellele kas Eesti on ta sünnimaagi Siis kuuleme ju kõik pajupillivilet.

Vaimulik lisas, et talle on ikka meenunud ühe kunstniku - Euguste Rodini - elust jutustava raamatu pealkiri „Alasti tulin ma.“ Nagu me ilma tuleme alasti, jõudsid pagulased tühjade taskutega, piltlikult siis alasti vabadusse. Kõike pidi uuesti ülesehitama. Ja küsimus, mida tänapäeval ei tohiks enam esitada – miks pagulased taasvabasse Eestisse ei naase – on selline, millele saab ainult isikliku vastuse anda, arvestades, et paguluses, võõrsil, on kõik uuesti üles ehitatud, sidemeid ja juuri palju, kaugel kaua elatud kuid kodumaa on ikka armas ja oluline. Negatiivselt ei saagi suhtuda siin, interneti kommentaare tuleb ignoreerida.

Eestis on nii liivaseid kui kiviklibuseid randu, paljudele viimane viirg, mis Läänemerel kodunt kaugenedes mällu söövis. Jutluse lõpetas hingekarjane Doris Kareva sõnadega: „Laine lööb kividel ilmsiks mustri Värvide erakordse ilu, Mida nad isegi enne ei tundnud- mustri, mis kuivades kaob, kuid talletub mällu- nõnda armastus.” Ja siis lilledest, mida kimpude kaupa on erinevatel aastakümnenditel Läänemer lainetele heidetud.

Kalle Kadaka sõnul „rahvapärimus räägib, et just pisaratest on sündinud lilled - meelespealilled, lõosilmalised mis justkui tuletaksid kaugete radade rändajale meelde, ära unusta mind.

Kui need lilled õitsevad siis neid on nii palju, neid jätkub iga lahkuja jaoks- hüüdes ärge unustage meid.

Mis värvi on kodu? Poetess Doris Kareva vastab lapselikult siirale küsimusele. Mu kodu meelespea lillede värvi. Mis värvi on aga meelespea? Helesinise pilvitu taevavärvi. Meie lipukanga esimest värvi. Eestimaa taeva, Eestimaa järvede ja mere peegelduse värvi. tõe ning aadetele ustavuse värvi.

Kanadas õitseb palju ilusaid lilli ja vahtrad on siin sügisel maailma kaunimad. Ma ei tea kas Kanadas õitsevad meelespead, kuid suvisel eesti maal õitsevad need järgmisel suvel kindlasti jälle.

Nad õitsesid ja õitsevad ka siis kui meie jalg ei käi sünnimaa radu. Ja nad õitsevad ka siis meid siin enam pole, kuid nende lillede palve on üks - ära unusta mind.”

Õisi ning Kareva mustreid vaatame me kõik isikliku minevikuga arvestades, samas aga ühise kokkukuuluvusega. Oleme eestlased, kes pidid kurjuse eest põgenema, aga koduigatsus, isegi härdus, tuleb ehk kõige teravamalt praegusel aastaajal südames ja mälus esile.

Koorilt sai siis kuulda seekord vaimulikku, tänupalvet esitades kinnitust andes, Jumala toel me pimedat ei karda, siis teadmist, et Taevane Isa arvestab sooviga – kuule mu palvet. Kuuliski, nagu ajalugu oma valusate kogemustega on kinnitanud, meil on taasvaba kodumaa, kaugelt saame ja soovime talle laulda.

Märkmed: