Rahvas koguneb palvushommikusöögile. Kaetud laua poole vaatab Riigikogu
liige Raivo Järvi (Reformierakond), peaminister Andrus Ansip vestleb Riigikogu liikme Peeter Tulvistega (Isamaaliit), saali sisenevad katoliku piiskop Philippe Jourdan ja Riigikogu liige Küllo Arjakas (Keskerakond) ning Ameerika Ühendriikide suursaadik Aldona Wos.
Foto: Üllas Linder
liige Raivo Järvi (Reformierakond), peaminister Andrus Ansip vestleb Riigikogu liikme Peeter Tulvistega (Isamaaliit), saali sisenevad katoliku piiskop Philippe Jourdan ja Riigikogu liige Küllo Arjakas (Keskerakond) ning Ameerika Ühendriikide suursaadik Aldona Wos.
Foto: Üllas Linder
Eestis noor traditsioon
1953. aastal võttis Ameerika Ühendriikide president Dwight Eisenhower osa esimesest rahvuslikust palvushommikusöögist ja nii algas Ameerikas nende korraldamise traditsioon. Igal aastal pärast seda on Ühendriikide presidendid niisugustel üritustel osalenud. Kutsutute hulgas on olnud külalisi ka Eestist.
Mul puudub ülevaade, kui paljudesse maadesse on palvushommikusöökide traditsioon jõudnud, kuid aeg-ajalt leiab ajakirjandusest mõne teate nende toimumise kohta. Eestis korraldati esimene rahvuslik palvushommikusöök kolm aastat tagasi. President on nendest alati osa võtnud ja alalisi käijaid on poliitikute hulgas teisigi.
Kired möllavad
Praegu möllavad Eestis ristiusu ümber kired. Mõni aeg tagasi pooldas peaminister Andrus Ansip ühes esinemises usundiõpetuse õpetamist koolides ning vallandas sellega aktiivse vaidluse. Usundiõpetuse õpetajaid, eelkõige kristlasi, hakati selle aine vastaste poolt kujutama kui sallimatuid inimesi, kes õpilastele usku vägisi peale suruvad ja neile ajupesu teevad. Ometi on Euroopas ja Ameerikas leviv võõra ja vähemuse sallimise mõtteviis oma alguse saanud just kristlusest, kuigi nüüdseks on see oma kristlikud juured peaaegu unustanud ja omandanud isegi kristlust tõrjuvat komponenti.
Hiljuti ilmus ja äratas tähelepanu uurimus Eesti kooliõpilaste väärtushinnangutest ja huvialadest, mille autoreiks on Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit. Uurimusest selgub, et kooliõpilaste usuhuvi on väga väike. Seda tulemust on kasutanud usundiõpetuse õpetamise vastased. Palvushommikusöögi peakõneleja prof Toomas Paul, kes analüüsis Eesti praegust olukorda, tõi uurimusest välja teise huvitava tulemuse – kooliõpilastel puudub huvi ka võimu vastu.
Usundiõpetust Eesti koolides peaaegu ei ole ja rängad etteheited ei tulene seega praktilistest kogemustest. Kui Eesti iseseisvuse taastumise ajal oli ristiusk populaarne, sest alles äsja kuulus see põlatute hulka, siis nüüd on tekkinud vastupidine mõtteviis. Mitmed tuntud ühiskonnategelased ei häbene end avalikult ateistiks tunnistada. Ristiusu vastu võtavad koos nendega sõna ka maausulised, kes püüavad oma vaateid õigeks eestlaste usuks tituleerida. Nii avalikke ateiste kui ka maausulisi on tegelikult väga vähe, kuid nad teevad valjult häält.
Ühine palve
Palvushommikusöögil palvetati ühiselt Eesti pärast. Lühikeses intervjuus rääkis Riigikogu liige Olev Laanjärv palvest oma elus. Ta ütles, et Riigikogu liikmeid on väike arv, aga nad otsustavad väga suurte summade üle. Täielikku õiglust saavutada on väga raske, aga sinnapoole peab püüdlema. Sellest mõttest tulenes tema palvesoov.
Palvushommikusöök tõi saalitäie rahva ette palvetama Eesti olulisemate kirikute juhtivad tegelased. Kohad söögilaudades olid nii sätitud, et koos olid erinevate erakondade ja uskkondade esindajad. Kui poliitikas käib sageli vaidlemine ja teiste ületrumpamine, siis palvushommikusöögi eesmärgiks oli ühise keele leidmine ja üheskoos Jumala poole palvetamine.
