Legaalne järjepidevus
On ajalooline fakt, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ei ole nõukogude võimu poolt loodud. Okupatsiooni ajal lõhkus Nõukogude Liit Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhiliselt kolmeks osaks. Osal kirikuõpetajatel õnnestus põgeneda, osa jäi Eestisse ja osa küüditati Siberisse. Kõik nad kuulusid aga Eesti vabasse rahvakirikusse, mistõttu neil kõigil on ka 100%-lised järjepidevuse õigused.
Tuleb meeles pidada, et kõik Eestisse jäänud kirikuõpetajad olid lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Kõik nad olid ordineeritud Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940 piiskoppide Jakob Kuke, Bernhard Rahamägi või Johan Kõpu poolt. Kõik olid ordineeritud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku õpetajateks. Ordinatsiooniga läks edasi legaalne järjepidevus.
Kiriku struktuur
Eelnõu punkt 3 (vt. eelnõu täielikku teksti samal leheküljel). EELK piiskopkond jätkab väljaspool Eestit oma tegevust Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhimääruste alusel. See tähendab, et välis-eesti piiskopkonnale jääb oma ajalooline nimi. Jääb oma agenda 1902. aastast ja ka oma jumalateenistuste ja ametitalituste kord. Jäävad samuti rahvuslike tavadega seotud jumalateenistused (vabariigi aastapäev, küüditatute mälestuspäev, kodumaalt lahkumise aastapäev, lipupäev).
Kiriku struktuur on inimlik väljamõeldis ja sellepärast ei lähe meile mingil määral korda, kuidas näeb välja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku struktuur. Veel vähem on vaja neid struktuure ühtlustada.
Meid seovad ühte ühine Piibel, Kiriku laulu- ja palveraamat, usutunnistused ja luterlikud konfessioonaalkirjutised. Sellest on küllalt.
Eestis ilmus kiriku „Uus käsiraamat“. Me oleme selle dr. Roman Toiga põhjalikult läbi vaadanud, heaks kiitnud ja sellest palju väärtuslikku õppinud.
Erinevad põhikirjad, erinevad põhimäärused
Kummalegi kirikule jäävad omad. Ei ole mingit vajadust püüda ühtlustada erinevusi. Kumbki kirik redigeerib vajaduse korral omi. Välis-eesti Põhimäärusi on rikkalikult uuendatud aastate vältel, samuti on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oma Põhikirja pidevalt uuendanud.
Preester
Preester on Uue Testamendi sõna. Kirjas heebrealastele on Jeesust Kristust nimetatud Ülempreestriks, kes on ainuke vahendaja Jumala ja inimeste vahel. Luteriusu kirikud Soomes, Rootsis, Norras, Taanis ja anglikaani kirik Inglismaal ordineerivad kirikuõpetaja ametit igatsevaid, vastava teoloogilise väljaõppega inimesi preestriks. Preestri ülesanne on Jumala Sõna kuulutada ja sakramente toimetada, ka erapihti kuulata.
Sõna ‘õpetaja” on samuti Uue Testamendi sõna, aga selle sõna juurest puudub sakramendi jagamise mõiste ja erapihi kuulamine. Teoloogiliselt on õigem kasutada sõna preester ordinatsioonil.
Rahvas ei kasuta sõna preester – Saksamaal öeldakse Herr Pfarrer, kõik roomakatoliku maad kasutavad Father, anglikaanid Reverend või Minister ja paljud protestantlikud maad sõna ‘pastor’, Eestis on kasutusel ‘õpetaja’ või ka ‘pastor’ .
1938. a alustati läbirääkimisi Eesti ja Läti luterikirikute ning anglikaani kirikute vahel. Eesti esindaja oli piiskop dr Bernhard Rahamägi, nõunik dr Jaak Taul. Anglikaani peapiiskop oli nad kutsunud Londonisse Lambeth’i paleesse, peapiiskopi residentsi, kus sooviti saavutada „Alter and Pulpit fellowship“ (altari ja kantsli omavahelist osadust). See töö viidi lõpule Porvoos, Soomes peetud konverentsil pärast II maailmasõda. Porvoo lepingusse on nüüd lisatud varem nimetatud maade luteriusu kirikud.
Käesoleva aasta juulikuus viibib EELK peapiiskop Andres Põder koos teiste made esindajatega York’is Inglismaal Anglikaani Kiriku sinodil. Välis-eesti peapiiskop sinna kutset ei saanud. Välis-eesti kirik oli liiga vaene Porvoo eeltöödest ja siis konverentsist osa võtma. Kui Välis-eesti luterlik kirik ühineb Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga, siis kuulume ka “Alter and Pulpit Fellowship’i” ja oleme ühendatud nende teiste kirikutega Porvoo lepingu kaudu. Antud momendil seisame täiesti üksi. Oleme eraldatud Eestist, oma põhjanaabritest ja anglikaani kirikust.
Eestist tulnud külalisõpetajad
Aastate vältel on üle 20 kirikuõpetaja Eestist külastanud Kanadat ja USA-d. Meie oleme nad kahel käel vastu võtnud. Kanadas on neid kutsutud igasse organisatsiooni palvusi pidama. Nad on pidanud jumalateenistusi igas Kanada eesti koguduses. Mõned neist on Kanadast külastanud ka USA eesti kogudusi. Nad on sõbralikult meile jaganud oma muljeid praegusest Eestist, mille vastu on erilist huvi tuntud. USA-s on käinud palju vähem külalisõpetajaid Eestist. Mina ei tea nende vastuvõtust USA eestlaste poolt rääkida.
Need õpetajad, kellega me nii hästi oleme kokku sobinud, esindavad Eesti kirikut (EELK). Miks meil, mõningatel välis-eesti kogudustel korraga ei sobi siis nendega ühineda? Kui meile meeldivad Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetajad, miks kardame ühineda Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga?
President Toomas Hendrik Ilves
Lõpuks tahaksin rõhutada, et USA-s üles kasvanud Toomas Hendrik Ilves, kunagine Jõekääru kasvandik ja praegune kõrgelt hinnatud ja lugupeetud Eesti Vabariigi President, näeks heameelega meie kirikute ühinemist. Presidendi kiri sai ka kõikidele kogudustele saadetud. Kui mõni USA või Kanada eesti luteriusu kogudus soovib oma meelt muuta minu kirjutise põhjal, siis on teil loomulikult õigus seda teha. Kui koguduse juhatus tahab ühinemise poolt hääletada, võite seda elektrooniliselt teha e-postiga aadressilnaani@sympatico.ca
Õnnistussoovidega Jeesuse Kristuse nimel
Andres Taul
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop
Tiit Tralla
Konsistooriumi meedia assessor, praost em.
Eelnõu
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühinemislepingu tingimused.
Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled mind läkitanud.“Jh.17:20-21
„Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik on Vaba Rahvakirik kodumaal ja asundustes.“I Kirikukongress, 31.05.- 01.06.1917.a.
Kristus ei ole kirikukorralduseks mingeid selgeid ja otseseid eeskirju andnud, jättes niimoodi oma järgijatele kirikukorralduste asjus täielikult vabaduse.“Johann Kõpp, I Kirikukongress, 31.05-01.06.1917. a.
Lähtudes eelnevast, lepivad Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.) ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) kokku:
1. E.E.L.K. ja EELK taastavad oma ühtsuse. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik jätkab oma tegevust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-eesti piiskopkonnana.
2. EELK Välis-eesti piiskopkonnal on oma konsistoorium.
3. EELK Välis-eesti piiskopkond jätkab tegevust Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhimääruste alusel.
4. EELK Välis-eesti piiskopkonna ülemkarjane on EELK peapiiskop. Senine E.E.L.K. peapiiskop asub EELK Välis-Eesti piiskopkonda juhtima piiskopi ülesannetes.
5. E.E.L.K. koguduste vallas- ja kinnisvarad jäävad EELK välis-eesti koguduste vallas- ja kinnisvaraks ning jäävad EELK Välis-eesti piiskopkonna haldusalasse.
6. EELK Välis-eesti piiskopkond on kohustatud esitama oma tegevust kajastavad aastaaruanded EELK peapiiskopile.
7. Ühistegevust korraldatakse vastavalt omavaheliste kokkulepete alusel muusika, hariduse, kultuuri, meedia, diakoonia, laste- ja noortetöö ning vaimulike osas.
8. EELK Välis-eesti piiskopkonna kogudustel on õigus kuuluda asukohamaa luterlikesse sinoditesse.
9. EELK Välis-eesti piiskopkond valib ise järgmise piiskopi.
Kirikuelu ühtlustamine toimub jätkuva protsessina, täiendades vajadusel kehtivad õigusakte.
Leping jõustab allakirjutamise hetkest.
ANDRES PÕDER
EELK peapiiskop
ANDRES TAUL
E.E.L.K. peapiiskop
28. oktoobril 2009 Torontos
3. detsembril 2009 Tallinnas