Iga elav keel koosneb kahest komponendist – kirja- ja kõnekeelest. Kirjakeele tekkimise ja eksisteerimise eelduseks on kõnekeele olemasolu. Lapsed omandavad kõnekeele vanematega suheldes juba varakult, kirjakeelt tuleb neile aga õpetada.
Ehkki kõnekeelel peaks olema esmane roll, annab see infotehnoloogia võidukäigu ajastul järjest rohkem maad uutmoodi kirjakeelele. Me näemegi paljusid pidevalt klõbistamas oma BlackBerry’del või iPhone’idel. Kõrvalt vaadates näib, justkui oleksid nad unustanud kõik ümbritseva. On see autismi taimelava, sest sotsiaalsetes võrgustikes suhtlemiseks paistab nüüd olevat oluline üksnes kirjakeele oskus. Isegi telefonikõnedeks pole hõivatud inimestel enam aega. Sellised suhtlejad ei hooli grammatikast. Milleks raisata aega täheühendi ks trükkimisele, kui saab hakkama ühetähelise x-iga? Milleks tarbetud komad jt kirjavahemärgid? Sõnumi saaja saab tekstist niigi aru.
Õnneks on siiski ikka veel olemas ka kirjakeelsed trükised, kus peetakse oluliseks grammatikareegleid. Kirjakeele normi nimetatakse õigekeelsuseks. Et me oleme väike ja laialipillatud rahvas, peame hoolega hoidma oma kirja- ja kõnekeelt nii kodu- kui välismaal ning pidama lugu ka õigekeelsusest. President Toomas Hendrik Ilves ütles 27. oktoobril Helsingis raamatumessi avades, et kirjakultuurita pole meid lihtsalt olemas. Riigikogulase ja ajaloolase Andres Herkeli sõnul poleks ilma kirjakeeleta kaasaegset Eestit ega oleks kunagi tekkinud ka Eesti riiki (EPL, 17.10.11).
Eesti kirjakultuuri esimeseks mälestusmärgiks peetakse Henriku Liivimaa kroonikat (1224–1227), millest algab liivlaste, lätlaste ja eestlaste keelekultuuri ajalugu. Preester Henrik pani oma kroonikasse kirja esimesed eestikeelsed sõnad: „Laula, laula, pappi!” Vanimaid eestikeelset teksti sisaldanud raamatuid „Wanradti ja Koelli katekismus“ ilmus 1535. a Wittenbergis. Sellest on imekombel säilinud 11 lehekülge.
Alles 18. saj II poolel ja 19. saj algul hakkas eestikeelse kirjavara hulk märgatavalt suurenema – ilmusid esimesed rahvavalgustuslikud raamatud ja ajalehed, meelelahutuslikud rahvaraamatud jm. Eesti kirjakeel arenes ja täienes kuni Nõukogude okupatsiooni saabumiseni. See sünge aeg oli meie keelele tõeline proovikivi. On hämmastav, et vene surve all muutus eesti keel hoopis vastupidavamaks. Teoloog ja kultuuriloolane Toomas Paul kirjutab, et vähemuskultuuride tagakiusamine suuremate poolt toob alati kaasa rõhutud rahvaste kindlameelse klammerdumise oma identiteedi külge. Eesti keel, meie identiteedi kandja, muudab meid unikaalseks teiste rahvaste seas.
Eesti keel on paljude põlvkondade ühislooming. Hea, et igal ajastul on olnud eestlasi, kes on osanud kasutada ajaloo võimalusi meie kõne- ja kirjakeele edendamiseks ning täitnud sellega Eesti Põhiseaduses ettenähtud kohustust tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Kirja- ja kõnekeelest (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kirjakeel on noortel väga kehv ja meil endal ka. Õnneks saame omavahel kuidagi moodi ikka kõneleda mis on hea. Mina soovitaks noortel elada vähe aega Eestis mis teeb imet keelega. Väga paha kui kodumaal enam õigest eesti keelest lugu ei peeta.
Arvamus
TRENDING
