Kohtu all ja vangilaagris
Detsembris 1983 kohtu alla antud Heiki Ahoneni, Lagle Parekit ja Arvo Pestit süüdistati põrandaaluse ajakirja “Lisandusi uudiste ja mõtete vabale levikule Eestis” väljaandmises ning levitamises; kontaktides nõukogudevastaselt meelestatud isikute ja organisatsioonidega välismaal; avalike kirjade ja pöördumiste kirjutamises ja levitamises ning nõukogudevastase kirjanduse paljundamises ja levitamises. Ükski kohtualune ennast süüdi ei tunnistanud ja tunnistusi ei andnud. Siiski mõisteti Lagle Parekile kuus aastat laagrit pluss kolm aastat asumist, Heiki Ahonenile ja Arvo Pestile mõlemale viis aastat laagrit ja kaks aastat asumist. Arvol tuli istuda kahes Permi oblasti Tšussovoi rajooni vangilaagris: põhiliselt Vsesvjatskaja asulas asunud “asutuses” nr. 389/35, vahepeal, 1985. aastal, umbes üheksa kuud Polovinkas asunud laagris nr. 389/37. Seoses Gorbatšovi perestroikaga vabastati poliitvangid Arvo Pesti ja Lage Parek 1986. aasta lõpus, Heiki Ahonen 1987. algul.
Kirjad vangilaagrist
Range režiimiga karistatud vang võis kuus saata kaks kirja, saabuvate kirjade arv ei olnud limiteeritud. Tegelikkuses suur hulk kirju lihtsalt kadus, mõned konfiskeeriti ka ametlikult. Eesti keelt oskav KGB-tsensor asus ilmselt ainult Tallinnas, seetõttu liikusid kirjad edasi-tagasi väga aeglaselt. Kiri võis adressaadini jõuda alles mitme kuu pärast. On selge, et selliseid kirjavahetusi eriti palju säilinud ei ole. Olavi Pesti kirjutas oma kirjad läbi kopeerpaberi, et kirja originaali kaotsiminekul seal olev info järgmises kirjas adressaadini jõuaks. Tänu sellele ongi kirjavahetus säilinud kahepoolsena. Mõne aja pärast hakkas aga omal ajal läbi kopeeri kirjutatud tekst paberilt kaduma ja Olavi Pesti hakkas neid seetõttu arvutisse sisestama. Siis tekkiski mõte kirjad raamatu kujul välja anda. Kirju lugedes peab muidugi silmas pidama, et need pandi küll paberile vennale lugemiseks, kuid oli teada, et kõigepealt jõudsid kirjad KGB-tsensori kätte. Seepärast pidi olema osav ridade vahele kirjutaja, et kogemata kellelegi sõpradest-sugulastest kahju ei tekitaks. Ega tegelikult ka KGB-tsensuur ei olnud huvitatud kirjavahetuse katkemisest, sest siis oleks nad kaotanud ühe oma infoallika. Arvo Pesti mainib ühes oma esimestes kirjades: „ Kirjutada on igati raske: paljust ei julge kirjutada – äkki ei lähe siis needki vähesed kirjad kätte, tühja loba aga ei taha kah ajada. Püüan siis leiutada ise mingi kompromissi, seda enam, et keegi pole mind instrueerinud, millest tohib ja millest ei tohi kirjutada.“
Raamat „Kirjad vennale“ on omamoodi Eesti elu kroonika ja tolleaegse ühiskondliku mentaliteedi kirjeldus. Teemad vendade kirjades varieeruvad igapäevasest olmest ja kultuuriuudistest filosoofia-, kirjanduse- ning kunstianalüüsini. Lugeja silme ette kerkib ajalooperiood 1980. aastate keskpaigas, mil Eesti ühiskonnas tekkisid esimesed suurte muudatuste ilmingud. Paarkümmend aastat sellest möödunud aeg on piisav distants, et toimunu hakkaks pisitasa unustusehõlma vajuma. Nüüd on ajastu hõng talletatud raamatus ka tulevastele põlvedele, kel endal selleaegne kogemus puudub.
Vennad alustasid koos raamatu kokkupanemist ja jõudsid sellega juba lõpusirgele, kui Arvo Pesti 7. septembril 2010 ootamatult suri. Seega on väljaanne ühtlasi pühendatud ka tema mälestusele. „Kirjad vennale“ esitlus toimus 4. veebruaril Tallinnas Okupatsioonide muuseumis. Esitlusele oli kogunenud hulgaliselt vendade kirjavahetuses peategelastena esinevaid inimesi nagu Lagle Parek, Enn Tarto, Viktor Niitsoo, Tarmo Teder, Hannes Varblane jt.
Peep Pillak
