Möödunud laupäeval toimus Torontos Peetri kirikus 27. aprillil surnud kirjaniku ja ajakirjaniku Ilmar Külveti leina- ja mälestustalitus. Lahkunu sai möödunud novembris 81-aastaseks. Leinatalitusele oli tulnud kirjanik ja teatriteadlane Mardi Valgemäe, Ameerika Hääle eesti osakonna direktor Markus Larsson; leinatalituse pidas praost Tiit Tralla. Kirikus oli rohkesti leinajaid.

Vaimulik rõhutas usu ja lootuse tähtsust hetkel, mil jõuame oma viimsesse rahupaika ning toonitas elu võidu tähtsust surma üle, mida näitab Kristuse tühi haud. Õp. Tralla tõstis esile Ilmar Külveti mitmekülgset tegevust kultuurivallas, kuhu lahkunu lisas palju väärtuslikku. Tema loominguline ajakirjanikutee algas Eestis ning jätkus siinsel mandril; teda on hinnatud ja tunnustatud preemiatega. Need tööd ei kao surmaga, vaid jäävad eesti kultuurivaramusse. Surma ees seisame kõik — sellepärast haarakem kinni evangeeliumi tõest, ütles õp. Tralla.

Kirjanik ja lahkunu sõber prof. Mardi Valgemäe vaatles Ilmar Külveti eluteed väliseesti kirjanduse aspektist väga luulelises stiilis, võrreldes teda mesilasega, kes on lennanud oma mesipuu poole. Kuid I. Külvet lendas maailmas ks PEN-Klubi sekretärina, luues väärtuslikku ilukirjandust. Külvet on jätnud oma tugeva mõju väliseesti lavaloomingusse; jääme talle alati tänuvõlglasteks.

Ameerika Hääle eesti osakonna direktor Markus Larsson rääkis Külveti töö perfektsusest; linti loetu oli alati vigadeta. Tema meelisteemaks oli sport ja ta oli ise ka olnud poksija. Lõpuks andis edasi Baltimore'i, Washingtoni ja Ameerika Hääle toimetuse liikmete kaastundeavaldused lahkunu abikaasale Vaikele.

Toronto eesti koolide juhataja Edgar Marten luges esmalt ette Arved ja Hilja Viirlaidi kaastundeavaldused ja jätkas siis järelhüüet laialdaste sõprade ja sugulaste ringi nimel. Ta ütles, et Ilmar Külvet tegi elu alati huvitavamaks, eriti siis, kui rõõmsa irooniaga arutati koos meie ja maailma probleeme. Aastaringne töö nõudis lõõgastumist, mida võimaldas Oro rannas olev suvila.

Eesti Kirjanduse Sõprade poolt avaldas kaastunnet Eda Sepp, öeldes, et oleme kaotanud rahva elu kirjeldaja, kes käsitles julgelt pagulaselu probleeme ning kokkupuuteid kodumaa inimestega.

Hannes Oja ütles järelhüüde Vaba Eestlase poolt, millega peaaegu samaaegselt lahkunu oma elukäigu lõpetas ja kes ka eemal olles oli hoolitsenud ajalehe sisu ja ilmumise eest. Poetess Urve Karuks esitas kolm lahkunule pühendatud luuletust: „Surmal on mu isa silmad“, „Ta elab“ ja „Ega me päriselt kao“, tabades erilise sügavusega lahkumise traagika taga olevat usku elu kestvusse.

Sopran Ingrid Silm laulis Roman Toi orelisaatel V. Greefi „Jää mulle“ ja H. Nageli „Rahumaale“. Peiedel oli näitus Ilmar Külveti aja- ja ilukirjanduslikust loomingust, ajalehtedes ilmunud artikleid ja raamatud, viimane Eestis ilmunud „Gulliveri käekõrval“.

Külaline Eestist, prof. Ene Üleoja märkis oma sõnavõtus, et täna ta kohtus Ilmar Külvetiga, kelle hääl on temaga olnud pikki aastaid; sellest ajast, kui Ameerika Hääl oli vabaduse hääl, mida kuulati sageli mürina saatel. Kuulati ja oldi tänulikud, et kodueestlastele niiviisi mõeldi ja räägiti Eesti vabastamisest. „Teadsime, et miski ei saa muutuda, aga ometi muutus tuli. Need hääled on meid hoidnud. Soovime, et igavene valgus paistaks Ilmar Külvetile aegadest aegadeni,“ ütles prof. E. Üleoja.

Eestlased Kanadas

TRENDING