Boriss Akunin
Foto: Maksim Blinov, RIA Novosti
„Putini Venemaaga ei ole mul kokkupuutepunkte, mulle on temas kõik võõras. Ja viibida siin üleüldise mõistuse hägustumise perioodil on minu jaoks raskeks muutunud. Selle pärast emigreeruda ma loomulikult ei kavatse, aga peamise osa ajast hakkan veetma, kui võimalik, piiri taga. Kainel ja purjus inimestel on ühes majas ebamugav. Hakkan perioodiliselt külas käima – vaatama, kas joomahoog ei hakka lõppema. Osaks sellest, mida nimetatakse Venemaaks, ma jään, selles mõttes pole kodumaalt lahkumine päris võimalik. Ja Venemaa, mis on osa minust, ei kao samuti kuhugi,“ kirjutas Akunin raadiojaama Ehho Moskvõ blogis.
„Ma käin praegu mööda Moskva tänavaid, vaatan inimesi, kuulen katkeid vestlustest (suvila, 1. september) ja mind haarab õud. Ei nähta, ei taheta teada, ei mõelda järele. Inimesed ei ole süüdi. Neil on oma elu, oma tavalised mured. Aga pimedus, arutus ja ükskõiksus lähevad sellistel ajaloohetkedel kalliks maksma. Minu maad ootavad rasked katsumused. Ilmselt raskemad kui need, mida läbib praegu Ukraina. Nii hindan ma viimaseid ja mitte kõige viimaseid sündmusi. Ja te ei kujuta ette, kuidas ma tahaksin eksida,“ kirjutas Akunin.
