Kirjanik Elin Toona.
Elin Toona on sündinud 1937.a. Eestis. Tema isa oli lavastaja Enn Toona, vanaisa kirjanik ja luuletaja Ernst Enno. 1944.a. põgenes Elin koos ema ja vanaemaga Saksamaale, kus õppis põgenikelaagris eesti algkoolis; 1948.a. siirdus Inglismaale. Londonis õppis ta teatrikoolides ja 1960-ndail aastail esines näitlejana nii televisioonis kui filmides. 1967.a. Elin Toona abiellus ning kolis USA-sse Floridasse, kus elab tänase päevani. Tema kodulinn on Clearwater’i lähedal asuv Palm Harbor.
Kirjanduslikku tegevust alustas Elin Toona juba Inglismaal ja jätkas Ameerika Ühendriikides. Tema sulest on ilmunud romaane, luuletusi, kuuldemänge, rohkesti ajaleheartikleid nii eesti kui inglise keeles. Elin Toona kuulub mitmetesse kirjanike ühendustesse, nagu Välis-Eesti Kirjanike Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti PEN-Klubi ja Ameerika naiskirjanike ühendus.
Oma eluloo on Elin Toona kirja pannud 2008.a. Eestis Loomingu Raamatukogus ilmunud romaanis „Ella“, mis on autori jutustus tema vanaemast Ella Ennost. See raamat valiti tol aastal Eestis viie parima raamatu hulka. Seal on kirjas terve pere elulugu: Eestist lahkumine, võõral maal elu sisseseadmine jne. Vanaema, kelle ümber kogu raamatu tegevus käib, elas muide Londonis kõrge vanuseni. Elin jutustab selles raamatus kolmandas isikus: näiteks Elin tegi seda ja seda jne.
See raamat oli järjeks 2000.a. ilmunud vanaisa Ernst Enno eluloole „Rõõm teeb taeva taga tuld“ (ilmus kirjastuses Ilmamaa). Seda raamatut kirjutama asudes käis Elin Toona palju suvesid Eestis, et koguda arhiivmaterjali vanaisa kohta, kelle 125. sünniaastapäevaks ta raamatu ilmutada tahtis. Algul ta kartis, et ei saa sellega hakkama — pidevad reisid Eestisse on ju kallid ja kuidas pääseb arhiivide ligi — ent kõik lahenes: nagu Elin Toona kinnitab, sai ta stipendiume, samuti avasid sõbrad-tuttavad talle oma voodid ja sahvrid ning nii see mahukas dokumentaalne teos sündis. Ja üsna varsti pärast selle ilmumist alustas ta „Ella“ kirjutamist.
Praegu on autoril lõpetamisel uus elulooromaan.
Ka Elin Toona varasemates romaanides on läbiv põgenemise ja pagulastemaatika, eestluse teemad jm. Nagu ta ütleb, jääb inimene teisele maale elama asudes ikka rippuma oma maa külge. Tema emal ja vanaemal oli alati unistus kunagi Eestisse tagasi saada, aga kahjuks see neil ei õnnestunud. Ta arutleb, et võibolla mõnes mõttes on see isegi hea, et paljud vanema generatsiooni esindajad Eestisse tagasi ei saanud: see on paljude jaoks kindlasti valus näha, kui suured muudatused on kodumaal toimunud; kodud on hävinud või elavad neis sees võõrad inimesed jne.
Elin Toona sulest on lisaks eelpoolnimetatud romaanidele ilmunud „Puuingel“ (1964), „Lotukata“ (1969), „Sipelgas sinise kausi all“ (1974), „In Search of Coffee Mountains“ (1977 ja 1979), „Kaleviküla viimne tütar“ (1988) ja „Kolm valget tuvi“ (1992).
„In Search of Coffee Mountains“, mis on „Lotukata“ ingliskeelne tõlge autori enese poolt, ilmus 1977.a. USAs ja Kanadas (Thomas Nelson) ja 1979.a. Inglismaal (Penguin/Kestrel; joonistustega). Raamat sai hea arvustuse New York Times Book Reviews, mille üle autor suurt uhkust tunneb.
Inglise keeles on Elin Toona kirjutanud rohkesti lühijutte ja luuletusi.
Kirjanik on pälvinud ka mitmeid tunnustusi: aastal 2004 annetati talle Valgetähe teenetemärgi V klass.
Elin Toona on alati olnud vabakutseline kirjanik. Ta püüab kirjutada iga päev. Ingliskeelne elulugu, mis tal peaaegu valmis, ootab aga kirjastamist, sest tuleb otsida uus agent. Varem oli tal kaks agenti, kellest üks haigestus ja teine suri. Ilma agendita kirjastamine — ise kirjastustega kontakti võttes ja oma käsikirju pakkudes — on Ameerikas Elin Toona sõnul väga keeruline. Nagu ta väidab, on praegusel ajal kirjastamine üldse raske: tiraazhid on väikesed, kuna elektrooniline ajastu tungib peale ja trükiraamatuid ei osteta nii palju kui vanasti.
Suurt jõukust aga Ameerikas kirjutamisega küll ei saavuta, kui pole just väga tuntud nimi, märgib Elin Toona. Seepärast peab ta ka muud tööd tegema, sest pension on väike. Elukutselt on ta hooldaja, käinud tööl vanadekodudes ja inimesi nende kodudes abistamas. Peamiselt on ta tegelenud Alzheimeri patsientidega. Seda tööd läks ta õppima siis, kui Inglismaale jäänud ema jäi halvatuks, ei saanud rääkida ja tal oli plaan ema USA-sse tuua. Ta kavatseb nüüdki seda tööd jätkata, et poleks majanduslikku muret ja saaks rahulikult ka kirjutada. Maja ülalpidamine nõuab oma osa, samuti reisimine.
Lähiaja kõige põnevam sündmus ongi Elin Toona jaoks juunikuus, mil ta viib oma poja esmakordselt Eestisse. Haapsalus tähistatakse Elini vanaisa Ernst Enno 135. sünniaastapäeva ja seal osalemine on neile suureks sündmuseks. Nagu Elin märgib, on Ernst Enno luule praegu Eestis noorte seas populaarseks saanud, mis teeb talle suurt headmeelt. Elini poeg on 41-aastane, elab samuti Floridas, tal on oma pere ja ta töötab arvutite alal. Ka Toronto reisil oli ta emaga kaasas ja lennukis sai juba natuke eesti keelt harjutatud.
Kirjutada on Elin Toonal aga veel palju. Ta nimetab praegust aega mõnevõrra murranguliseks, sest tal on nii palju enese sees, mida kõike tahaks kirja panna. Palju jõudu selleks!