KIRJUTAB VABADUSVÕITLEJA, Tiit Madisson
KURB JÄRELDUS: EKRE konservatiividel jõudu Eesti korruptsiooni- vabaks muutmiseks ei piisa!
Kuna suhtlen paljude oma mõttekaaslastega, kes omal ajal sügavalt pettusid peaaegu 30 aasta taguses Mart Laari Isamaa ja selle koalitsioonikaaslase Tunne Kelami ning Lagle Pareki juhitud ERSP poliitikas. Kui unustati lubadused plats luuaga puhtaks pühkida. Kes mitte ainult Eesti desovetiseerimata jätsid, (mida tollane ühiskond neilt ootas) vaid andsid sovetiaegsele „eiidile“ ehk värvi vahetanud kommudele erastamise-ärastamise abil võimaluse rikkaks majanduseliidiks saada.
Tollast olukorda iseloomustab kujukalt ENSV tippkommunisti Indrek Toome ja Alvar Ildi 600 (!) kroonise aktsiakapitaliga firmale Harmaron Viru hotelli erastamine, nagu kirjutavad oma paljastusraamatus „Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii“ Tiit Merenäkk ja Jaak Mosin. Raamatu levikut on energiliselt takistatud, kuna selles on avaldatud rohkesti martlaarilikke võime diskrediteerivaid dokumente, mis ladviku huve kaitsva Kaitsepolitsei poolt 75 aastaks on riigisaladuseks kuulutatud. Ega siis asjata ole jäägrite nn mässust juba kolm raamatut ilmunud, kus jäägrimajor Jaak Mosina iselomustamisel laimu ja sõimu ei ole kokku hoidnud!
Mart Laari aegsest korrumpeerunud Eestit on kirjeldatud 1999. aastal ilmunud rohke viitematerjaliga siinkirjutaja raamatus „Riigipööraja märkmik“, mille Eesti Leegioni Sõprade Klubi (mille auliige olen) taas 21 aastat hiljem pealkirjaga („Täieline Wabariik“ ilma viigileheta“) kirjastas.
Kuigi meid Brüsselist valitsema saadetud, Kadriorus pesitsev proua väitis, et „sõna on vaba“, kehtib see vabadus ilmselt vaid liberaaldemokraatlikus Eestis rahvuslaste halvustajate-laimajate-sõimajate kohta – sest ükski raamatute leviga tegelev kett mu raamatut müüki ei võtnud! Mis samas demonstreerib, et Eestis on vaba sõna levikut kui kodanikuõigust hakatud piirama!
Kuna minu teada on vist ainult kaks EKRE parlamendisaadikut osalenud ERSP liikmeina Eesti taasiseseisvusevõitluses, kuna ülejäänud on nooruse või muul põhjusel (nt pullikasvatmisega hõivatuna) kõrvale jäänud, siis saatsin oma üllitise ka kõigile EKRE parlamendisaadikuile. Et konservatiividest poliitikud sotti saaksid, kuidas Eesti Vabariik kohe alguses kiiva hakkas kiskuma. Kuidas hakati looma „süvariiki“, mida mina olen oma kirjatöödes Süsteemiks kutsunud. Paraku mingit tagasisidet EKRE parlamentääridelt ei ole saanud,. Sest kellele vana (kehalise puudega) penskari mõtted ikka korda lähevad. Olgugi, et see penskar on Eesti ajalugu nt 1987. aastal Hirvepargis ja 2004. aastal Lihulas mõjutanud. Mida on nõrga ajaloolise mäluga rahvuskaaslastele juba pisut piinlik meenutadagi!
Kuigi öeldakse, et rahvas, kes ei mäleta oma ajalugu, ja eelistab vabadusele heaolu, kaotab nii vabause, kui ka heaolu!
Kui meenutada okupatsioonist vabanemisele järgnenud (lähi)ajalugu, siis parema mäluga rahvusmeelsed inimesed mäletavad, et tulevane miljardär Milton Friedmani preemia laureaat peaminister Mart Laar hakkas õige pea peale võimutsema pääsemist valitsema oma välismaiste nõustajate „soovituste“ järgi, kui vanu asju meelde tuletada. Siis kui rahvuslusest rääkimine ei kuulunud „äärmuskapitalismi katselaboris“ hea tooni hulka.
Sattusin juba peale 1994. aastal asutatud Eesti Rahvuslaste Keskliidu (ERKL) juhina Kaitsepolitsei repressioonide alla (millest olen oma elulooramatus „Minu võitlus“ ammendavalt kirjutanud). Kuna ma ei kuulunud hästitasustatud poliitladviku hulka, olin praktiliselt kaitsetu., kelle kaitseks siiski mõned piketid ja meeleavaldused korraldati ning 5000 toetusallkirja koguti, mis paraku tollaseid valitsejaid kuidagi ei mõjutanud
Kuigi ilmselt mäletab mind „haugimälulises“ Eesti ühiskonnas vaid väike hulk mõtte- ja põlvkonnakaaslasi (kellega koos Eesti vabariiki taastasime), siis olen siiski jätkanud Eesti saatuse üle muret tundmast. Kuigi vahepel täielikult Eesti asjades pettununa koguni 6 aastat Hispaanias paguluses viibisin, jätkasin sünnimaale naasnuna ühiskonna valuprobleemidele osundamast .
Viimasel ajal olen arusaamisele jõudnud, et vaid sm Kalashnikov suudab Eesti sotsiaalselt ja poliitiliselt ebaõiglases ühiskonnas õigluse taastada! Sest nagu viimase paari aastakümne minevikki näitab. et riigi võimutsevale establishmendile ei mõju kuidagi „pööbli“ hulgast tulnud kuitahes mõistlikud ja asjakohased (mille toetuseks ka kümneid tuhandeid allkirju antud) ettepanekud. Kuna enamusel kodanikest on üllatavalt lühike mälu ja „rumaluse vastu on ka jumalad võimetud,“ ning kodanikujulgust võib ühiskonnas vaid tikutulega taga otsida, siis tundub, et demokraatlikul teel valimiste kaudu võimuvahetus on üsna lootusetu ettevõtmine.
Saan EKRE toetajatest aru, kellest paljud loodavad, et see erakond Eestis elu „uueks muudab“, kuid vaid 19 häälega „Luik, Haug“ ja Vähk“ koalitsioonis seda ilmselt ei suudeta, sest jaksu jääb väheks, et kahte liberaalset erakonda mõjutada. Väga raske on meenutada, milliseid valijatele antud lubadusi on EKRE suutnud täita (v.a alkoholiaktsiisi langetamine) kuigi maksumaksja raha eest räiget valet levitava ja otsese ajupesuga tegeleva ERR-i mõjutamine (et see oma põhikirja alusel tegutseks), peaks valitsusele jõukohane olema, kus kultuuriministri portfell on Isamaa (IRL) käes.
(Mind isiklikult lausa solvas, kuidas AK liberaalist „telenägu“ Astrid Kannel väärika ja tuhande aastase riikluse traditsiooniga sugulaslrahva ungarlaste väga viisakat välisministrit idealoogilis-poliitilistel põhjustel solvavalt ja denagoogiliselt ründas! Loomulikult hakkab rahvusmeelsetele inimestele, kellel mõtlemis- ja analüüsivõime veel säilinud pidev valimatu EKRE sõimamine ja laimamine meedias vastu hakkab, mistõttu arvatakse, et valitsus peab korra majja lööma.
Ma ei pea end siiski pooltopakaks mässajaks, kes igasuguse riigikorra vastu sõdib, nagu mu kohta veel paarkümmend aastat tagasi kartellimeedias kirjutati. Kes on viitsinud läbi lugeda mu mälestusraamatu „Minu võitlus“ (2016) see ilmselt teab, et olen antikommunistist idealistina võidelnud sellise Eesti riigi eest, „mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele“, kus kehtib riigi ülim dokument – Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kas seda on tõesti palju tahta?
Paraku hakkab Eesti ühiskond üha enam ja enam sarnanema inimvihkjaliku absurditeatriga! Mida õigusriigiks nimetada võib vaid silmakirjalik küünik, või meedia poolt ärapeedistatud ajupesuohver, leiab loo autor.
Kui pärast 2016. aastal (abikaasa haigestumise tõttu) Hispaania pagulusest sünnimaale naasesin, uuris üks ajakirjanik, et oleksin väga hea organiseerimisvõime ja energiaga võinud rikkaks inimeseks saada, et miks seda võimalust ei kasutanud? Vastasin, et mind huvitab raha olemasolu vaid niipalju, et selle puudumisele pidevalt mõtlema ei peaks.
Mistõttu ongi mulle ette heidetud, et ma ei tunne elu, kuidas asjad Eestis käivad. Omaarust isiklike kogemuste varal tean hästi, kuidas raha jumalaks pidavas ja igasugusest moraalist loobunud ühiskonnas asjad käivad. Kuna olen ühiskonna arengul hoolega viimastel aastakümnetel silma peal hoidnud, kirjutasin oma mälestusraamatus, et moraalses kloaagis ülesehitatud äriprojekt nimega Eesti Vabariik ei ole jätkusuutlik ja variseb esimese tõsisema katsumuse korral kokku kui kaardimajake! Egas ma oma Objektiivis viimastel aastatel ilmunud kirjutiste kogu asjata pealkirjastanud: “Miks Eesti üiskond p....s on?
Selge on, et minu poolt ennustatud „tõsine katsumus“ on koroonapandeemia näol kohal, millest kirjutamine aga mu järgneva loo teema on.
Kõike eelnevat arvesse võttes julgen „mitteparteilasest analüütikuna“ välja tulla arvamusavaldusega, et EKRE peaks praegusest valitsusest (milles ta oma valimislubadusi ei suuda ellu viia) lahkuma! Loomulikult peaks see toimuma peale koroonaviiruse mahasurumist, kui üks „väike valitsuskriis“ marjaks ära kulub!
Annan endale aru, et EKRE „toiduahelasse“ kuuluvad konservatiivid eriti minu ettepanekust vaimustatud ei ole. Kuid leian, et valitsuskoalitsiooni omavahelised vägikaikavedamised ja EKRE ministrite mõnest otsusest sotsiaalmeediasse lekkinud pettumused võivad partei toetuse järgmistel valimistel tublisti alla viia.
Kuna pean EKRE-st, kui rahvusmeelsest erakonnast lootust kaotamata (ikka veel?!) lugu, ning tunnustan isa-poeg Helmeid, kui võimekaid poliitikuid. Siis mitte ei sooviks, et erakond kellele meie pere oma hääle andis, vaikse visinaga „soinistuks“. Sest võim on ju magus, isegi vaeses Eestis!
P.S. Kuna pean lugejaid piisava intellektiga ja pikema mäluga kodanikeks, seetõttu ei hakanud tehtud ettepanekut pikemalt põhjendama!
Tiit Madisson
