Bibliograafia Klubi 20. aastapäeval
15. novembri hommik oli pahaendeline — valas vihma ja süngete pilvedega kaetud taevas ei tõotanud midagi head. Sellest hoolimata kogunes Tartu College'i saali Bibliograafia Klubi (BK) 20. juubelit pühitsema arvukalt halba ilma trotsivaid rahvuskaaslasi, nii et isegi toolidest tuli puudu.
Kavaleht lubas temaatilisel üritusel „Välis-Eesti pärandi jälgedel“ pakkuda humoorikat ja tõsisemat. Nii ka oli.
Juubelipeo motoks oli Anna Haava luuletus „Meie“, mille Aino Müllerbeck nii meeldivalt ette kandis. Pr. Müllerbeck sidus ka teadustajana kogu kava ilusaks tervikuks.
Mitte ainult suuga
Tartu Instituudi sekretäri dr. Endel Aruja avasõna järel pidas avapalve E.E.L.K. vikaarõpetaja Mart Jaanson, misjärel asuti kuulama Tartu College'i presidendi Elmar Tampõllu intrigeeriva pealkirjaga kõnet „Suuga teeb suure linna...“. Teame ju kõik selle vanasõna teist poolt. Õnnitlenud BK liikmeid, ütles kõneleja: „Juubelipäeval tunneme oma tööst rõõmu, aga millisena teised meid näevad? Tartu College'i areng on tõestanud selle algidee ettenägelikkust. Kuid vajame erapooletut arvamust,“ ütles hr. Tampõld ja tsiteeris Raimo Raagi teost „Eestlane väljaspool Eestit“, milles on juttu ka Tartu College'ist ja Instituudist. Autor nimetab neid väliseesti haridus- ja teaduskeskusteks Torontos. E. Tampõld kartis aga, et ehkki mõlemad institutsioonid on palju ära teinud, on midagi ka tegemata jäänud. See on vaevanud ka hr. Tampõllu südant — midagi on jäänud tegemata „linna ehitamise“ osas. Selle puudujäägi korvamiseks on hr. Tampõld tulnud välja VEMU (Välis Eesti Muuseumi) ideega. Idee on nüüd juba realiseerumas tegelikkuseks. Huvilised võisid sealsamas tutvuda VEMU projektiga.
3. novembril toimunud kohanduskomitee koosolekul tekkis linnavalitsuses probleeme ümbruse haljastamiseks nõutava summaga, mis nüüdseks on kahanenud üsnagi soodsaks ja 23. detsembril loodetakse saada lõplikult linnaga kokkuleppele. Kõneleja tõdes, et suuga on palju lihtsam linna ehitada kui käega, s.o. praktiliselt — eriti siis, kui poliitikud asjasse sekkuvad.
Edasi mainis hr. Tampõld, et meie ühiskonnas peetakse üks pidu teise otsa, mis meenutab kohati traagilist aastat 1939 ...
Ta tõmbas ka mõtlemapaneva paralleeli väliseestluse ja taasiseseisvunud Eesti algaastate vahele. Kuidas inimesed käituvad? Nii siin kui seal oli neid, kes hakkasid otsekohe kasutama majanduslikke hoobasid isikliku kasu saamise eesmärgil, millest loomulikult osa hakkas toetama ka ühiskondlikke püüdeid.
Eestis on kerkinud tähelepanuväärne Kunstimuuseumi (KUMU) hoone, mida on rahastanud ministeeriumid ja fondid. Meie tahame ehitada VEMU-t. See on hädavajalik meie tuleviku seisukohalt, ja meil tuleb leida selleks raha isiklikkudest hoiustest ja tagavaradest, mida hoiame muidugi pangas või ka madratsi all. Meil ei ole keskseid fonde kapitaalkulutusteks. Kui me aga VEMU ehitusega peale ei hakka, ei jõua me kuhugi.
Klubi tegevusest ja ajaloost andis ülevaate Leo Koobas, öeldes esmalt, et tema tagasipilk minevikku on õigustuseks Elmar Tampõllu esitatud tuleviku vajadustele.
BK asutati rahvuslikult meelestatud eestlaste poolt, kes pidasid tähtsaks oma kultuuripärandi jäädvustamist ja olid selleks valmis aega ohverdama. Oli juba olemas Tartu College ja Instituut ning silmapiiril ka Eesti Õppetooli loomine.Tõsisem tegevus algas dr. Endel Aruja asumisega Tartu Instituudi sekretäri kohale 1972, kes asus sellele sisu andma ning hakkas endale mõttekaaslasi otsima. Majandusmuresid aitas leevendada riik valitsuse programmi New Horizons raames, mis võimaldas toetada vabatahtlikest vanuritest koosnevaid organisatsioone. Siin oli suureks abiks Catherine Dowdall, kelle panust juubeliaktusel korduvalt ka rõhutati. Dr. Aruja ettepanekul loodigi 26. novembril BK. Moodustati direktoraat, juhatus oli juba varem valitud. Ja nii on klubi teinud oma tänuväärset tööd 20 aastat — sorteerides kirjandust; pakkides ja saates Eestisse raamatuid. Raske uskuda, aga statistika näitab, et 20 aasta jooksul on Eestisse saadetud 415.000 (!) trükist.
Praegu on käsil Kanada eestlaste „Kes on kes“ ja „Eestlased Kanadas“ kolme köite ühise nimeregistri ning organisatsioonide nimekirja koostamine jm.
Oma sõnavõtus rõhutas dr. Olev Träss BK ja viimase poolt süstematiseeritud materjali suurt tähtsust Toronto Üliskooli Eesti Õppetooli loomisel. Selleks ajaks oli juba kogutud suur hulk eestikeelset kirjandust ehk akadeemilist materjali, millega põrmustati kahtlused, nagu poleks loodaval õppetoolil kasutada küllaldaselt kirjavara. Prof. Träss avaldas suurt tänu BK asutajatele, järgnevalt toimuski asutajaliikmete (Endel Aruja, Leo Koobas, Aksella Lokk, Albert Irs ja Aino Kangro) austamine, mille viisid läbi prof. Träss ja pr. Müllerbeck. Roos kinnitati rinda ka Catherine Dowdall'ile.
Huumor ja BK
Lühikese vaheaja järel kõneles dr. Jüri Daniel huumori tähtsusest organisatsiooni elus. Alustanud mitmete vaimukate anekdootidega defineeris ja selgitas dr. Daniel huumori mõistet ja selle erinevaid vorme. Huumori küpseim (kõrgeim) vorm on võime enda üle naerda. Aga kui paljud meist teavad, et huumor, eriti südamepõhjast tulev naer, on stress oma sümptomitega (tõstab vererõhku jne). Siiski tasub naerda esmalt seetõttu, et tegemist on positiivse stressiga, aga see leevendab ka pingeid, loob eluterve ja rõõmsa õhkkonna. Huumoril on eriti positiivne mõju organisatsioonisiseses suhtluses ja see elimineerib negatiivsuse. Huumor ärgu olgu sarkastiline ega aasiv, vaid ikka ülesehitav.
Seda, et humoorikas õhkkond valitseb BK-s, tõestas nende Sega Koori „Vares“ esinemine Elna Libe dirigeerimisel ja Rutt Veskimetsa klaverisaatel. Koor tuli oma esinemisega hästi toime ja varese kraaksumisest oli asi kaugel. Muhu mutikesed (Epp Aruja ja Elna Libe) lisasid oma panuse huumorivakka ja kõigele pani krooni pähe Ellen Irs, kes nii vaimukalt, läbi huumoriprisma esitas omaloomingulisi „Ajavärsse Klubi tööst“.
Ilusat muusikat
Siis võttis kava veel kord tõsisema pöörde, sest publiku ette astusid muusikamehed solist Avo Kittask ja pianist Charles Kipper. Ei teagi, kas oli see Tartu College'i uus klaver või muusikute eriline häälestatus, aga soolod („Seisatu hetkeks“ — R. Toi/A. Viirlaid; „Nii äratan ma unustuse hääled — R. Toi/Fr. R. Kreutzwald; „Kui tume veel kauaks“ — L. Virkhaus/J. Liiv ja Ch. Kipperi loodud laul B. Alveri tekstile) kõlasid suurepäraselt!
Mis oleks juubel ilma tervituste ja õnnitlusteta?! EV aupeakonsul Laas Leivat tevitas konsulaadi ja EKN-i nimel; oli saabunud mitmeid kirjalikke tervitusi Eestist ja äsjaselt juubilarilt, 30-aastaselt Eesti Kunstide Keskuselt.
Pr. Müllerbeck tänas südamlikult kõiki esinejaid ja abilisi ning lõppsõna ütles dr. Roland Weiler, tänades eriti dr. Arujat, ilma kelleta poleks BK-d olemaski ja väljendades toetust VEMU loomise ideele.
Ja nagu ikka — BK juubelipidu jätkus traditsioonilise kohvi ja kringliga.
Bibliograafia Klubi jätkab peatükkide kirjutamist meie eesti aegaderaamatusse. BK liikmetel on täita oma tähtis missioon, mis juubeliväljaande saatesõnas on järgmiselt formuleeritud: „Bibliograafia Klubi on omalaadne vabatahtlikest koosnev organisatsioon, kelle liikmeid köidab ja seob ühine idee, rahvuslik tunnetus, uhkus oma päritolule ja soov eesti kultuurisaavutusi säilitada, arendada ning pärandada uutele põlvkondadele hoidmiseks ja edasiarendamiseks.“
Kirjutades peatükke aegade raamatusse
Eestlased Kanadas | 18 Nov 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
