Ontario provintsis elavate eestlaste asjadest kirjutamine tekitab veidi ebakindla tunde, kui sa vastava kogukonna keskel otseselt ja vahetult ise ei viibi. Seda enam, kui selle paikkonna inimeste sisemised arvamusteerinevused pole pikema füüsilise vahemaa tagant vaadatuna selgesti mõistetavad. Vesi oleks nagu sogane, kui mitte sogaseks aetud. Püüa siis enese jaoks selgeks teha, mis seal linnas tegelikult lahti on.
Toronto oli paljude aastate eest mul üheks hetkeks kodulinnaks. Tunnen tema eestlaskonda ikka veel natuke. Hoian end ajakirjanikuna "kaugjuhtimise teel" veidi kursis Torontos, Stockholmis, Lakewoodis, New Yorgis ja teisalgi toimuvaga. Need paigad on mulle tuttavad ja armsad. Huvi nende vastu on paratamatult isiklik.
Vikatimees on muidugi kõikjal aktiivne olnud, kahandades mitte ainult inimeste, aga ka kohapealsete organisatsioonide ning tegevuste arvu ja ulatust.
Võta näiteks Rootsi. Üheks probleemiks seal paistab olevat nende põlvkondade inimeste arvu vähenemine (vananemine muidugi ka), kellede jaoks panustamine ühiskondlikku ellu talgute korras vanasti endastmõistetav oli.
Tallinna lähedus Stockholmile on mõjunud “halvasti” või siis teistmoodi väljendades hoopis hästi rootsi eestlastele. Mis sa seal Eesti Majas ikka konutad, kui Eesti ise asub su koduuksest vaid tunni-paari lennureisi kaugusel? Ent Stockholmi rahva hulgas esineb ka ebastabiilsust. Rootsi eestlaste Eesti Päevalehes ilmub raskepäraseid artikleid ja lugejakirjasid sealse Eesti ja ka Eesti Päevalehe enda “tervise” teemadel.
Torontos tunduvad asjad selles tähenduses endiselt mõnevõrra paremal järjel olevat, või nii see kuidagi kaugelt paistab. "Sweat equity" ja "barnraising" on väärtused, mida Kanada eestlased praegugi vist veel hinnata oskavad.
Stockholmi Eesti Maja juhatuse esimees Mart Nurk rahustas lehelugejaid äsja teatega, et Eesti Majal maksuraskusi ei esine, ja kõik on kenasti kontrolli all.
Torontos see-eest paistavad mitmed inimesed tõsiselt endast väljas ja – ilmselt põhjusega – mures olevat. Seda küll olenevalt sellest, millisesse ehk kelle leeri sa kuulud. Kümme aastat on üks neist seltskondadest (kellel tundub jäme ots kindlalt käes olevat) korranud, et sealne Eesti Maja on vana, väsinud ning ka üldisemalt ajast ja arust. Üks usaldusväärne Toronto tuttav kirjutas mulle aga äsja: “(See) vajab jah remonti, aga pole sugugi nii viletsas korras kui väidetakse”.
Toronto Eesti Maja (TEM) aktsionärid otsustasid möödunud aasta 25. aprillil peetud koosolekul 2/3 häälteenamusega maja maha müüa. Müügile vastuseisjad on praegu ärevil, kuna 12. veebruaril leiab aset aktsionäride koosolek, milleks need, kes tahavad TEMi müüki panna, on kuuldavasti näinud telefoni teel aktiivselt vaeva, et kõik aktsiaomanikud kohale tuleksid.
Vastasleeri üks teine liige - ehk veel üks, kes on vastu Eesti Maja müügile – nendib kirjavahetuses siinkirjutajaga, et esmaspäeval võib tulla selline päev, “kus me seljad murtakse. Tõeline Sinimägede lahing”. Kolmas tuttav väljendab aga nii: “aktsionäride koosolekul vist võetakse viimased veretilgad.”
TEM asendamiseks – milline hoone oma parkimisplatsi ja paljude ruumidega on ühiskondlikuks-seltskondlikuks tegevuseks just kui loodud – tahetakse südalinna Tartu College’i lähedale TEMi asemele ehitada kahekordne moodne rajatis ehk “Kultuurikeskus” (mitte Eesti Maja), mida ka “Madisoni projektiks” nimetatakse. Kuidagi meenub sellega ühenduses Tallinna nn. "City", mille minipilvelõhkujatest küll vaid mõned hästi õnnestunud on. Maitse üle muidugi ei vaielda (küll aga kakeldakse, nagu ütlevad irvhambad). Tulevasel hoonel saavad kuuldavasti puuduma mõned võimalused, millised eksisteerival Broadview Ave. kompleksil aga on. Nii vähemalt räägitakse. Kui eksin, siis palun vea parandamist.
Paljudel Eestist viimastel aastakümnetel väljarännanud eestlastel kipub – kui ma siin just asjatult liiga ei tee – paras "cash on the barrelhead" mentaliteet esinevat. Et kaupade ja teenuste eest tuleb kohe paugu pealt ning üldise-valitseva turuhinna eest tasuda. Nii on muidugi lühiajalisest perspektiivist tõesti lihtsam. Elan ise Eestis, kus pea vee kohal hoidmine pole endiselt kaugeltki sama lihtne, kui jõukamas kuid "roiskunud" Läänes (muigamisi öeldud). Möödunud kuu palga kohe nüüd ja praegu kätte saamine nö defitsiidi tingimustes võib paljude perede jaoks peaaegu elu ja surma küsimus olla, kuna elatakse peost suhu.
Häda on aga selles, et "cash on the barrelhead" ehk nö räigelt kapitalistlik asjaajamine – mis on viimastel aastakümnetel asendanud (venelaste Eestisse 1944. a. jõuga toodud) meil siin kommunismuse-bolševismi – on oma olemuselt vist kõige kallim süsteem, mida inimkond välja mõelnud on, seda võrreldes näiteks Wabariigi aegse "pesen sinu selga, kui sina minu selga pesed" maarahva asjade ajamise kogukondliku instinkti ja tavaga, mida ka meil maapaos kunagi väga iseloomulikuks ja lausa emapiimaga kaasaantud "kolmandaks teeks" nimetada võiks. Kolmas tee – nii tuttav meile paguluses, kuna see sai Eestist endastmõistetava pärandvarana kaasa võetud – tähendas taskukohaseid lahendusi ja suures grupis käte külge panemist tõelise konsensuse põhjal. Nii need Eesti majad (mitte kultuurikeskused) annetus-annetuse ja kivi-kivi haaval küla keskele kokku tassiti. Ja seda paljudes eesti "külades" mööda maailma. Et ka lastekasvatamine sujuda saaks, ja et sellele järelkasvule saaks soe ning samas ka sini-must-valge keskkond loodud. Ühisomand seega, kõige vahetumal käegakatsutaval teel. "(Ka) minu oma".
Teemal tundub mulle isegi ideoloogiline taust olemas olevat, ainult et sellest viisakas seltskonnas vist ei räägita. Sellest võiks-tuleks kunagi kirjutada pikemalt.
Vaatan Venemaa käitumist USA suhtes.Venemaa professionaalselt-oskuslikult teostatud aktiivseid meetmeid siis. Euroopa suhtes. Eesti suhtes. Kuhu me ka ei vaataks, on Putin ponnistanud ja edu saavutanud valusate kiilude sisse löömisega nendesse ühiskondadesse. USA vaevleb lausa agoonias praegu, seda siis mõiste "agony" anglosaksi tähenduses. Mõelgem sellele, milliseid arme VEKSA suutis meile sisse lüüa enne VEKSA formaalset laialiajamist. Mind ei üllataks, kui mõningatel praeguse vastasseisu ajaloo aspektidel võiksid olla päris pikad ja vanad juured. Lõhestatuses olek: kaasajas elamise üks pidev näidustus igatahes.
Kas Estamil on konspiratiivteooria, mille kohaselt ta väidab, et Putin on see, kes on löönud kiilu Toronto eestlaskonna ellu? Ei, ma ei väida seda. Ent pikemalt valjusti mõtiskleda võiks ju tõepoolest küll.
Väidan vaid, et sellist lõhestatust nagu tundub praegu Torontos esinevat, on minevikus vist õige harva nähtud. Võibolla kuna esineb äkki tõeline varba veriseks löömise oht? Või lehmapannkooki astumise oht? Seda siis arvestades isegi sellega, et maapaos elavad eestlased vedasid minevikus rohkem kui ühel korral vägikaigast omavahel, lausa nõnda, et seda võiks koguni väikest viisi ulgueestlaste mõnevõrra hälbeliseks "ajaviitevormiks" pidada. Kuid pluralism ikkagi, ja "parem" veidral viisil, kui tolleaegse Nõukogude Liidu tehislik ja pealesurutud näiline monoliitsus. Ja ilmselt oleksime omavahel kakelnud palju palju vähem, kui ei oleks seda tülikat NSV Liitu olemas olnud.
Lõhestatust ja rahvuskehasse löödud haavasid on valus vaadata, igatahes minusuguse kõigest sellest Ontario provintsi keskkonnast üldiselt kaugel elava globaalse eestlase jaoks, kes nendib valehäbita, et isegi mulle "kuulub" kujundlikult öeldes tükike Toronto Eesti Majast, olgu see siis kasvõi lihtsalt mälestuste tasandil ja ka tasandil mis ütleb, et väga kahju kui pagulus – üks tore ja uhke ja tublisid asju korda saata suutnud subkultuurike – sureb tasapisi me silme ees. Mida sinna parata saab? Kuid seda antud juhul siis nagu omaenda käe läbi, nii kuidagi tundub.
Kas lemmingud üle kaljuserva? Kas suurushullustus Torontos, või kas see ainult paistab kaugelt, nagu midagi oleks terve talupojamõistusega tolles linnas katki läinud?
Tee mis tahad, kuid kommunikatsiooniga ja demokraatiaga ei tundu asjad täiesti heal järjel olevat Torontos, kui mitte ütelda, et Taanis. Selline on mulje, mis jääb paistma Toronto linnapiiridest kaugemale. Ja tekkinud muljed on teatavasti asjad, millega vaielda on võimatu. Mulje on mulje. Muljeid saab muidugi muuta.
Need kes pelgavad Madisoni projekti juhivad tähelepanu selle miinustele. Esiteks pole seal parkimisvõimalusi, ja Madison Avenue (autoliiklus) ise on ühesuunaline. Kuidas vanemad inimesed sinna pääsevad? Kas metrooga?
Kriitik Enno Õunapuu muretseb: “… meil ei tuleks mingisugust eesti ühiskonda enam. Ei ühtegi laulukoori, tantsuringi, Eesti kooli. Kõige suurem (ja) tugevam …eestlaste kogukond väljaspool Eestit oleks praeguse maja müügiga surnud.”
Paistab suhteliselt selge olevat ka see, et Eesti Maja müügist ei laeku küllalt raha Madisoni projekti lõpuni viimiseks. Jälle – kui eksin, siis palun mu silmi avada. Oleksin selle eest tänulik. Igatahes on ka päris tavaliste inimeste eludes varemgi juhtunud, et pere kodu pannakse panti, tegelikkuses kukub aga välja, "nagu alati juhtub".
Siinkirjutajale tuntud hästi informeeritud ja loogiliste kalkulatsioonidega esinev isik julgeb koguni väita, et TEM müümise idee taga on väike seltskond, kelle peamine huvi pole Toronto eestlaskonna käekäik, vaid suur äriprojekt. Toronto eestlaste "seemneviljaga" riskeerimine. Leidub ikka selliseid inimesi, kes kinnitavad rõõmsalt, et raha ei haise. "Raha paneb rattad käima, kas sa seda ei tea?" Ilmselt oleme mõne aasta pärast kõige selle suhtes juba targemad. Või vähemalt maharahunenud-kainenud silmanägemisega. Kas õnnelikumad kah, seda ütleb aeg.
"Risk versus gain". Selline on vana tuntud ajuraju instrument, hindamaks pea ees vette hüppamiste ehk lihtsalt riskide võtmise arukust. Minule meenub tahes-tahtmata Eesti Kunstiakadeemia õpetlik lugu, kus vana hoone lõhuti ulja ettevõtlikkusega maha enne seda, kui uue hoone ehitamise asjad olid selgeks räägitud ja lukku löödud, nii et üliõpilased ei jäänud küll päris lageda taeva alla, küll aga pikaks ajaks äärmiselt raskendatud ja improviseeritud olukorda. Eeldan, et Kunstiakadeemia üliõpilaste jaoks üldsituatsioon lõpuks kindlasti paraneb. Seda siis, kui uus hoone valmis saab, võrreldes varasemaga. Seal on "kõige peale" ikka mõeldud. Kuid kas nii saab praegu öelda ka Toronto eesti kogukonna ehk primaarse kohaliku "stakeholder'i" ehk sidusgrupi perspektiivist? Pidades silmas seda, millest kogukond ilma jääb, ning võrreldes väga spetsiifiliselt seda sellega, mis väidetavasti nagu tulema peaks? Kaasaarvatud tulevase väljapakutud lahenduse praktilisus, mugavus ja taskukohasus? Üks-ühele võrdluses siis? Kogukonna tegelikest vajadustest ja tervetest huvidest ausalt lähtudes. Excel tabeleid ma siin ei näpi, mitte et sellistel puuduks relevantsus. Eesti on Eesti ja eesti kunstiüliõpilaste jaoks olid sisuliselt kindlad või ligi-raudkindlad garantiid siiski olemas. Antud võrldus lammutatud Kunstiakadeemiaga on seega lõppkokkuvõttes asjasse mittepuutuv, ja Toronto lugu ei tarvitse üldse sama õnnelikult kulmineeruda.
Kas meile eesti kõnekäänust tuttav "oksasaagimise" kujund sobib äkki siia? Või pealkirjas toodud elupuu juurele asetatud kirve metafoor? See jääb lõppkokkuvõttes Toronto eestlaskonna otsustada. Või siis asjapulkade otsustada. Siinkirjutaja ei oska tõesti kindlat hinnangut sellele anda, kas kasutajatekeskseid erapooletuid "külakoosolekuid" Torontos aset leidnud on, kas demokraatia toimib seal enam-vähem õiglastes piirides, ja kas kogukondlikud huvid võidavad või kaotavad antud situatsioonis. Kas valitseb ikka ka päriselt terve mõistus? Ei oska isegi realistlikult ekstrapoleerida, kas juttu tulevikus eksisteerida võivatest rahvatantsurühmadest ja laulukooridest on mõistlik uskuda, või on see pigem sentimentaalne mõte. Kuid seda võib isegi pika vahemaa pealt konstateerida, et üleval oleks nagu rohkem küsimusi kui töökindlaid vastuseid, vaadates kõike seda Toronto kogukonna kui kõige olulisema kohaliku kehandi ("community", nimeta kuidas soovid) huvide mätta otsast. Suhteliselt ausad ja tõepärased vastused nendele küsimustele võiksid kasvõi nö spordi huvides huvitada teisigi eestlasi, kes elavad Torontost väljaspool ja isegi Torontost tükk maad eemal. Et kuidas tegelike asjalugudega lood päriselt ikka on.
Kui pagulus peaks olema surivoodil, kas me oleme oma maised asjad arukalt ja ausalt ka joonde ajanud, nii nagu me ise seda teeksime, kui asuksime selle protsessi tüüri juures? Nii näiteks, et paguluse tomp teeniks jätkuvalt ja arvestatavalt seda visiooni vabanenud Eestist, millest me kord unistasime? Ja kui asjad Eestis pole ikka tegelikult nii roosilised kui oleks tarvis, miks me seda siis oma kollektiivse pärandiga kasvõi raasuvõrra paremasse suunda müksata ei püüa? Kasvõi valusalt ausa tõele näkkuvaatamise ja tõsiasjade väljaütlemise teel?
Kuid lõpetuseks tagasi peateema juurde. Parandage mind kui ma eksin, kuid TEM peamine mõte on aastate jooksul olnud pakkuda taskukohase hinnaga sobivaid tube ja ruume Toronto ümbruses elavale eestlaskonnale. Seda siis mugavas – ka kui see veidi kulunud on – omas kodus. Üks minu lemmikjalanõude paar on paarkümmend aastat vana ja kõige mugavamalt selga minevad puuvillased kampsunid pole samuti kaugeltki tuliuued. Ja nad on mulle alati kõikides kontekstides võtmiseks käepärast. Oma kodu võti on väga kujundlikult öeldes kogu aeg mati alt leitav.
Anglosakside tuntud kõnekäänd ütleb "if it ain't broke, don't fix it". Teine kõnekäänd ütleb, et ära osta (klaasist) põrsast kotis, eriti kui selle nimi meenutab neid hooneid, mida Nõukogude kord rajas kunagi hulgi meie kodumaistesse küladesse ja kolhoosidesse pärast Eesti "vabastamist" Punaarmee poolt aastal 1944.
Hoian ise Tallinnas asudes pöialt Toronto kogukonna tüüpilistele peredele ja inimestele, et nende kooskäimise tingimused ka tulevikus vähemalt sama headeks jääksid kui vanasti, ja et terve mõistus jääks samuti maa peal valitsema, eriti kui uued ideed kätkevad endas potentsiaalseid ohtusid. Mõõda siis üheksa korda, üks kord lõika (või ära üldse lõika), eriti kui sa võid veel kahetsema jääda, mida sa kunagi teha otsustasid.
