Tõite hiljuti põhja-ameeriklastele suurepäraseid muusikaelamusi, andes koos Urmas Vulpiga siin mandril kokku kümme kontserti. Kuidas iseloomustate seda turneed ja siinset muusikapublikut?

Publik oli fantastiline, ilmselt oli neis ka ootust kuulda eesti muusikat. Meie olime samas õnnelikud, et me ei petnud publiku lootust ja suutsime anda emotsionaalseid kontserte vaatamata sellele, et üle päeva olime lennureisidel (14 lennuki ülesõitu!) ja see on pigem sportlase elu — nagu lennumaraton.

Olete esinenud väga paljudes riikides erinevate muusikahuviliste ees. Millised esinemised on olnud kõige meeldejäävamad? Kas kodupubliku ees esinemine on kõige suurem rõõm?

Oleme kasvatatud vaimus, et ei ole tähtsaid ja vähetähtsaid kontserte, alati tuleb maksimum anda. Oleme kord Saksamaal esinenud ka 7—8 inimesele. Loomulikult meenuvad enim huvitavad muusikakavad, hea akustikaga saalid ja muidugi publiku positiivsed reaktsioonid. Väga eredalt on meeles kontserdid Austraalias, kontsert Royal Festival Hallis Londonis. Viimane vist seepärast, et tund enne kontserti jäime lifti kinni!

Muusik teatavasti ei sära ainult lavadel, vaid suurema osa ajast hõlmab harjutamine. Kas Teie tasemeni jõudnud muusik vajab ikka tundidepikkust harjutamist nagu karjääri algusaegadel?

Tegelikult peale 30aastast lavaelu niipalju mitte enam ei harjutata kui püütakse saada vastav meeleolu ja ihuda „vaim teravaks“. Muusikas kostuv energia on vaimu erksus ning oskus kaunilt ja huvitavalt muusikast mõelda. Muidugi on vaja, et füüsis oleks valmis ja mul on teatud harjutuste kompleks, mida teen iga päev füüsisele.

Missuguste heliloojate looming on Teile kõige südamelähedasem?

Mul on olnud kümneid erinevaid muusikasse armumise perioode: klassikaline kitarrimuusika, Piazzolla tangobuum, hispaania kitarrimuusika, heakõlaline kaasaja muusika... neid on kümneid.

Tegelikult meeldivad enim uued kooslused ja uued kolleegisuhted. Kohtud inimestega — interpreetidega, kellega koos on huvitav muusikast mõelda. Musitseerimisel mängivad olulist rolli isiksuse iseloomujooned ja vaimsus.

Palun rääkige natuke oma muusikuteest ja selle algusaegadest. Missugused õpetajad on Teid kõige rohkem mõjutanud?

See tee on pikk, kasvõi 1. õpetaja I. Klimenkov Peterburgist, kes luges esimesed 4 tundi india filosoofia põhimõtteid — miks muusikat tehakse, mis on emotsiooni väljakutsumise (manamise) eesmärk ja oskus jms. Tegelikult õpin siiamaani ja iga reisil ostetud uus CD või DVD annab mingi kogemuse, näit. kasvõi sellegi, kuidas ei tohi interpreteerida.

Olete Eesti Muusikaakadeemia õppejõud ning andnud välja mitmeid kitarriõpikuid. Kas pedagoogitöö ja kontsertmuusiku elukutse on alati käinud käsikäes? Kuidas kõike jõuate?

Viimastel aastatel olen pigem vähendanud pedagoogitööd ja töötan vaid 7—8 üliõpilasega. Selle kõrval kirjutan palju, äsja ilmus Kitarriaabits. Peatselt ilmub Mel Bay kirjastuse väljaandel kitarrimuusika entsüklopeedia Guitar & Lute Composers.

Põhiaja võtabki kontserttegvus, sest aastas tuleb esitada keskeltläbi 50, vahel kuni 70 kontserti! Selle kõrval üritan palju plaadistada ja viimastel aastatel esitada DVDdele. Samas on elu balansis ja ma ei tunne, et ruttan läbi elu! Suvel elan rohkem jõudeaega ning naudin merd ja päikest!

Kuidas on muusika mõjutanud Teie lapsi?

Lapsed on juba suured, ligi 30! Tütar on rootsi filoloog ja poeg teaduses — geenitehnoloog. Samas arvame abikaasaga, et lapsena õpitud muusikuoskused on aidanud neid palju. Nende elu on tänu muusikale rikkam ja emotsionaalsem, muusika on üks kauneim kunst, mille inimkond on leiutanud-avastanud.
Jagagem seda muusikast saadavat rõõmu ja armastust oma sõprade ja lähedastega.

Märkmed: