Eelmisel reedel pressikonverentsi pidanud kultuurkapitali nõukogu ei suutnud selgitada skeemi, kuidas sai võimalikuks kultuuri hüvanguks mõeldud raha omastamine tegevdirektori poolt Kultuurkapitali endise pearaamatupidaja Marika Silde väitel loobus asutuse nõukogu kolme aasta eest finantsjuhi palgal pidamisest, luues nii olukorra, et tegevdirektor Avo Viiol sai omastada vähemalt 8,5 miljonit krooni. Kunsti­muuseumi ehitusjuht tunnistab endist mängukirge Viiol omandas miljonid pangakontosid võltsides Puudujääk kahandab makseid viiendiku võrra Kultuurkapital kavandab muudatusi

Avo Viiol kirjutas oma puhtsüdamlikus ülestunnistuses, et võttis kultuurkapitali arvetelt raha juba alates 1999. aastast. Seoses sellega tekib lihtne küsimus…

Et kuidas see võimalik oli?

Just. Ja kuidas seda ei märgatud?

Nii palju kui uurimise tulemusena on selgunud, oli üheks võimaluseks see, et varasemal perioodil tõi ta mulle võltsitud pangadokumente. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi.

Meie töökorralduse kohaselt tema nii investeeris kui ka kontrollis investeeringute tulusust. Samas arvutas ta vastavalt tulususele ise endale teatava protsendi preemiat -nii, nagu tal töölepingus kirjas oli. Ühesõnaga tegi ta kõike ise. Tema kontrollimine ei kuulunud minu ülesannete hulka.

Kui 1997. aasta suvel käis meil Riigikontroll, siis juhtis ta tähelepanu sellele, et inimesele (Avo Viiolile - toim) on antud väga suured võimalused. Ise teeb, ise kontrollib ja ise arvestab endale veel preemia kah.

1997. aasta sügisest võttis Avo Viiol tööle finantsjuhi. Kuna meie majandustegevuse üheks haruks oli ka korterite ost-müük, siis jäi finantsjuhi ülesanneteks väärtpaberite investeerimine, nende tulususe kontrollimine ja preemiate arvestamine.

Korteritega tegeles Avo Viiol. Nagu praeguseks on selgunud, võltsis ta juba 1999. aastal korteri ostu-müügi lepingut. Tema kehtestatud korra kohaselt nägin mina vaid koopiaid. Minul ühtegi originaallepingut ei olnud, sest tema vastutas oma tegevuse eest ise ja andis aru audiitorile.

Mingit teistsugust kontrollimehhanismi polnud kultuurkapitali nõukogu Viioli suhtes kehtestanud. Ka [kultuurkapitali nõukogu poolt kinnitatud koosseisuga] kontrollkomisjon ei kontrollinud tema finantstegevust. Ja sellise tegevuse kontrollimiseks oleks pidanud olema asjatundja.

Ning ei 1999. ega 2000. aasta auditi käigus ei avastatud mingit rikkumist. Alles täna sain uurija käest teada, et juba 1999. aastal oli ta enda nimele avanud konto või kontosid. Nagu ma aru saan, oli selle juures ka väärtpaberikonto ja nendega on ta siis saanud selle aja jooksul opereerida. See on väga keeruline süsteem.

Ka tema ülestunnistuses kirjapandu mõjus väga keerulisena.

Ja seda ma imestangi, et küll on tal kogu selle sahkerdamisega palju tegemist olnud. Oleme seitse aastat koos töötanud ja kummaline on see, et mitte kuskilt ei paistnud välja, et… Mitte keegi meist ei osanud tema kaksikelu aimata, sest ta oli väga meeldiv kolleeg. Oma alluvate suhtes oli ta hoolitsev, soodustas koolitust… Ühesõnaga väga vastutulelik ja hea kolleeg selles mõttes, et…

Hea inimene ja mõistev ülemus?

Just. Ta ei tõstnud kunagi häält. Iialgi ei oleks osanud praegu toimunut võimalikuks pidada.

1997. aasta sügisest kuni 1999. aasta augustini oli meil tööl finantsjuht. Tagantjärele tark olles võib arvata, et kui Viiolil oli juba toona mingeid selliseid mõtteid, siis ei saanud ta neid teoks teha. Investeeringutega tegelesid nad tol ajal kahekesi ja solistina poleks olnud võimalik tegutseda.

Pärast seda, kui finantsjuht läks 1999. aasta augustis mujale tööle, ei olnud nõukogu enam nõus uut finantsjuhti võtma.

Minu töölepingus ei olnud sellist punkti, et ma oleksin pidanud tegevdirektorit kontrollima. Kõik originaallepingud olid tema käes. Raamatupidamisel oli kontroll ainult Hansapangas asuvate arvete üle, Ühispangas ja Sampo Pangas asuvatele arvetele pääses ligi ainult Viiol isiklikult.

Nüüd tuli ka välja, et ta oli kusagil avanud mingeid arveid, millest meil siin polnud aimugi. Mina ei ole selgeltnägija. Mul ei ole erilisi sensitiivseid võimeid, vaid tavalise inimese tavalised meeleorganid.

Kas seadustega on kooskõlas olukord, kus pearaamatupidaja saab lepingutest ainult koopiaid ja ühtegi originaaldokumenti talle ei anta?

Mina näen sellist raamatupidamist esimest korda. Aga kui tema (Viiol - toim) on sellise korra sisse viinud, siis ma ei tule ka selle peale, et ta valetab. Et kui ma näiteks küsin, kas tehing on toimunud, siis ta valetab mulle. Kui inimene päevast päeva valetab ja võltsib, siis… Arvan, et niimoodi on võimatu koos töötada. Oleksin ma seda ette teadnud… Aga kahjuks ma ei ole selgeltnägija. Tagantjärele oleme praegu väga targad. Aga mina seda tol hetkel tõesti…

Kas Viiol selgitas teile, miks ta just sellise korra juurutas?

Seaduse järgi on tal (kultuurkapitali tegevdirektoril - toim) küllaltki suur vabadus. Talle oli antud täielik vabadus. Töökord oli tema kehtestada, tema pidi tagama raamatupidamise ja aruandluse.

Mina olen tema alluv, mitte ülemus. Minul ei olnud võimalik tema üle mingit kontrolli kehtestada. Inimese kohta minnakse teatama siis, kui inimene tõesti tunnistab, et ta on pannud toime kuriteo.

Aga et tal olid aastaaruande tegemiseks esitamata pangaväljavõtted ja dokumendid… Sellega olid kursis ka audiitorid. See ei olnud mingi saladus. Kui raamatupidaja hilinemise pärast ministri juurde jookseks, oleks see pisut hüsteeriline käitumine. Lõpuks tegin Viiolile [08. aprillil] ka kirjaliku pöördumise. Kevadel oli Viiol ka pidevalt puhkusel (22. aprillist 30. aprillini ja 14. juunist 29. juunini - toim).

Tal olid terviseprobleemid ja ta oli masendunud. Aga ega meie ei teadnud, mille pärast. Me lohutasime siin teda ja…

Kas Viiol oli viimasel ajal näiteks kuidagi närviline?

Ei olnud. Ja kui ta mulle üles tunnistas, mis ta teinud on, siis ma ütlesin ka, et peavad sul alles närvid olema. Et niimoodi käituda - päeval teha head nägu, käia ringi, naeratada..

Millal Viiol teile varguse üles tunnistas?

See oli 8. augustil, millal Margus Allikmaa (kultuuriministeeriumi kantsler - toim) käis tema käest järjekordselt aastaaruande kohta küsimas. Nagu Viiol mulle pärast rääkis, oli ta juba valmis Allikmaale üles tunnistama. Aga Margus Allikmaaga jäi Viiolil kokkulepe, et ta annab aru järgmisel nõukogu koosolekul.

Pärast vestlust Allikmaaga tuligi ta minu juurde ja ütles, et oleks vaja auditiks materjalid ette valmistada. Ütlesin, et minul on kõik materjalid olemas, aga millal sina tood mulle ükskord need puuduvad materjalid. Selle peale ta siis ütles, et… (Ohkab - toim) Ta lahkus ja lausus: ma pean ütlema, et mul on puudujääk.

See oli niisugune shokk… Kõigepealt ei saanud ma aru, kui suur see puudujääk siis on. Järgmisel päeval hakkasin tegema arvutusi selle raha kohta, mille üle minul kontrolli polnud. Ja siis ma saingi kokku kuus ja pool miljonit.

Ütlesin talle, et ta läheks ja tunnistaks tehtu ise üles. Ta lubas minna, aga ei läinud. Selle peale ma ütlesin, et mina sellist informatsiooni enda teada ei hoia ning Viiol ei olnud sellele ka vastu.

Minu südametunnistus on puhas. Et ma ei osanud näha dokumentide esitamata jätmise taga kuritegu, võib olla minu ainus viga. Teda tundes ei oleks ma seda iialgi arvata osanud.

Meediast vilksatavad aga pidevalt vihjed, et vaevalt sai Viiol üksinda tegutseda ja küllap pidi ikka ka pearaamatupidaja olema asjasse segatud…

Ma loen ja ma saan aru sellest, et inimesed ei tea tema poolt sisse viidud töökorraldust. Minul olid oma tööülesanded ja mina teda ei kontrollinud. Tema (Viiol - toim) ülemused ei olnud selles osas mingit kontrolli kehtestanud. Kui ma saan võltsitud dokumente, kui mulle tuuakse pangaväljavõtted, mis nagu tagantjärele selgub, pole samuti originaalid, siis… (Paus - toim) Ma ei ole oma elus uurijana töötanud. Ma tõesti ei tuleks selle pealegi ja ei oskaks seal vahet teha.

Selleks peab olema inimese suhtes mingi kahtlus. Kui te küsitleksite ükskõik missugust meie töötajat, siis mitte keegi ei oskaks arvata, missugune oli tema teine elu.

Viioli ülemused olid kultuuriminister Signe Kivi ja…

… ja nõukogu. Just. Loomulikult - kui ka kontrollkomisjonile ei olnud antud ülesannet tema finantstegevuse kontrollimiseks, siis ei hakanud ka nemad omaalgatuslikult sellega tegelema.

Aga kuidagi läbi mõtlemata oli see, et inimesele oli seadusega antud sedavõrd suur tegevusvabadus.

Väärtpaberitehingute puhul Viiol tegelikult raha üle ei kandnud?

Emissioonitunnistuse alusel kandis ta raha ka tegelikult üle. Aga minu ülesanne oli pidada raamatupidamisarvestust, mitte käia tema originaaldokumente kontrollimas. Ainukesena andis ta neid audiitorile.

Kuid raha ei kandnud ta üle mitte pangale, vaid…

Raha kandis ta üle ikkagi pangale, aga neid pangaväljavõtteid ta ei toonud. Need olid üks asi nimekirjas asjadest, mida ma nõudsin, et saaksin oma tööd teha.

Millega Viiol dokumentide mitteesitamist põhjendas?

«Ma kohe toon». Kogu aeg oli, et - kohe toon. Vahepeal ta rääkis, et oi - ma kohe ei tahagi sinu tuppa tulla, sest südametunnistus piinab. Et kohe lähen ja toon sulle dokumendid. Ja kohe olid ka audiitorid tulemas. Kõik oli «kohe».

Riigikontrolli üks ettepanekuid 1997. aastal oli see, et osa tegevdirektori kätte koondunud finantsjuhtimisest tuleks hajutada?

Jah, et oleks mingisugune kontroll. Juhiti tähelepanu just sellele, et üks inimene ja väga suured summad - see ei ole õige. Ja mida aasta edasi, seda suuremaks on meie eelarve kasvanud. Põhikapital oli algselt viis miljonit, praeguseks juba 20 miljonit. See oli see raha, mida tema (Viiol - toim) võis siia-sinna paigutada.

Finantsjuhi töölevõtmine oli üks Riigikontrolli toonastest ettepanekutest?

Riigikontroll juhtis tähelepanu sellele, et seda riski tuleks hajutada. Selle peale Avo Viiol võttiski finantsjuhi tööle. Ma ei kujuta ette, et sellel perioodil… Siis oleks pidanud juba kahekesi tegutsema.

Ja 1999. aastal keeldus kultuurkapitali nõukogu uut finantsjuhti palkamast?

Selles mõttes oli see otsus võibolla õige, et oma tööülesannete tõttu oleks tegevdirektor pidanud tõesti suutma ka selle valdkonnaga tegeleda. Selle pärast oligi tegevdirektorile esitatud üheks tingimuseks see, et ta tunneb majandust.

Kuidas teie ennast tunnete? Magate hästi?

Kui nimetada hästi magamiseks seda, et inimene magab ööpäevas poolteist tundi, kolm tundi, siis jah.

Märkmed: