Oreliprofessor
Soovisin siin jagada mõningaid mõtteid, mis seotud Eestimaa eluga väiksemates, kuid kultuurilooliselt vägevates paikades.Nimelt toimusid Kivi-Vigalas 5-7 septembrini Kivi-Vigala ajaloo ja muusikapäevad. Vigala kogudus tähistas oma 675 esmamainimise aastapäeva ja Vigala vald, milline on Eesti vanim vald ja mille alusdokumendiks on "Vigala õigus" on päevapealt sama vana kui Prantsuse Vabariik. Vigala vald on asutatud 14.juulil 1789 aastal. Rikkast vallast on järel hetkel veel väga vähe. Näiteks, kui 90 datel aastatel oli Kivi-Vigala põhikoolis klasside suuruseks 25-30 õpilast, siis möödunud aastal läks kooli esimesse klassi vaid 1 !!!! õpilane.Möödunud aastal , kui tuli jutuks sündmuste tähistamine, arvasid kohalikud, et ega siia keegi ei tule, ega mõne inimese pärast tasu üritust teha. Olin siiski tahet ja eestvedamist täis ja nii toimusidki 5-7 septembrini Kivi-Vigala ajaloo ja muusikapäevad. Need läksid rohkem kui hiilgavalt ja rahvast oli kirikus kolmel päeval nagu Jõulude ajal.
Kiriku seinale paigaldati laupäeval ka mälestustahvlid Raplamaa metsavendadele ja Kaitseliidule suure pidulikkusega. Reede õhtul toimus kirikus orelikontsert suure hulga kuulajate osavõtul, laupäeval oli RAMI kontsert , kus oli kohal ka maestro Veljo Tormis. Pühapäev algas protsesiooniga vallamaja juurest kirikusse , kus Jumalateenistusel osales ka EELK Peapiiskop Andres Põder. Peale lõunat oli kirikus kammerorkestri kontsert. Solistideks Ka Bo Chan, Mari-Liis Uibo, Aare Tammesalu ja Arvo Leibur. Need päevad tõestasid, et maale on võimalik eluvaimu tuua.Kahjuks peab ütlema, et ka Eesti Vabariigi Valitsuse liikmeid (mõnda) sai informeeritud, kui vastust ei tulnud mitte mingit.
Kahjuks peab ütlema, et meie juhtkond elab täiesti omaette maailmas suursugust elu, aga siiski vahetevahel võiks käia ringi ka omal maal. Eeskuju võiks võtta meie riigi suurest sõbrast , president Obamast, kes rohkem sõidab ringi mööda oma maad , kui välismaad.
Kuidagi kurb ja suur on see lõhe juhtide ja rahva vahel.
