Arvamus, 31.01.2020
©(:)kivisildniku Facebook
(:) kivisildnik
Resideerun hetkel Samosel, see on Kreeka saar Türgist sama kaugel kui meie Soomest. Õilsa ajalooga, kauni mägise loodusega ja sõbralike inimestega koht. Marathokampose külas, merevaatega mäeküljel, jätavad inimesed võtmed väljapoole, kasvatavad oliive, apelsine, kitsi ja teevad veini. Praegu turiste pole, on vaikne, mõõdukalt rasketel mägiradadel ronimiseks parajalt soe, Pythagorase koobas on mõnetunnise jalutuskäigu kaugusel.
Kontrast saare pealinna Vathyga on aga väga suur, HotSpoti nimeline pagulaslaager on seal luupainajalik probleemidepundar, äsja toimus kolme poole tuhande elanikuga linnas tuhande viiesaja osalejaga protestimiiting illegaalide ja nende laagri vastu. Vathys ei jäeta võtmeid väljapoole, kohalikud kolivad sealt ära, turistid sinna tagasi ei tule, meie lehedki kirjutavad kuidas jõukude märatsemise tõttu suletakse illegaalide laagri lähedasi koole ja lasteaedu.
Kirjutasin meeleavalduse ja Samose illegaalide teemadel Objektiivi loo ”Kreeklased tahavad oma elu tagasi”. Meil on eemalt vaadates ehk isegi raske mõista, mida nad oma elu all mõtlevad, sest me ise elame ju totaalses pagulastelaagris – Ida-Virumaa, Lasnamägi jne. Mõistagi on Narvas veevärk ja rottide parved ei näri öösel inimesi poolvigaseks. Meie pagulaslaagrid on hubasemad ja turvalisemad, aga see ei ole meie elu. Kaugel sellest.
Meie elu on juba hävitatud, tegelikult ka. Ja me ei saa seda enam kunagi tagasi. Kultuuri kaotus on ilmselt üks olulisemaid põhjusi, miks Eestis paljud ei orienteeru tegelikkuses, pole enam eriti milleski orienteeruda, kultuuri varemed ei ole hubane koht, siit põgenetakse Soome katusepappi lööma, interneti kollektiivsetesse luuludesse või vasakliberaalsesse nüristavasse narkouima.
Kultuurist apelsinide näitel. Minge meil poodi ja ostke apelsine, ostke veel, ikka sama tulemus, apelsinidel ei ole apelsini maitset. Nii nagu marketi tomatitel ei ole tomatimaitset ja kurkidel ei ole kurgimaitset. Meil ei müüda apelsine ja kurke, vaid jälki masstootmise saasta, petukaupa, mürgist ja närvesöövat savi – sõna otseses mõttes närvesöövat.
Samosel kasvavad apelsinid aias, nii nagu nad kasvasid Pythagorase ajal, ja veini tehakse enam vähem sama moodi nagu Bütsantsi ajal, lihapoe omanikku näen mägedes tema oma talus kitsi ja kanu karjatamas, kui ta müüb vorsti, siis on see perekonna retsepti järgi mahelihast tehtud ja maitseb oivaliselt.
Marathokamposes on hea elu, neil pole olnud hirmuvalitsust, mis kõik ära laastab, normaalsed inimesed hukkab ja küüditab. Neil pole multikultuurne okupatsioon veel pealinnast kaugemale jõudnud. Ja na võitlevad selle jõleduse vastu, mida nad Vathys ise oma silmaga on näinud ja tappeski oma kodukülla ei taha. Nad tahavad elada oma saarel oma elu. Ja ma kinnitan teile, et see on hea elu. Ühtki burkat ma siin näinud ei ole.
Jagasin just kuskil tsenseeritud sotsiaalmeedias varasema Küprose reisi pilti kohaliku veinijoogiga kauni mere taustal, hinnaks kaks ja pool okupatsiooniraha. Sõbrad imestasid, kus on hinnad, ohohooo. Neile tundus, et see on odav, eks ta ole.
Võrdluseks olgu öeldud, et samasugune klaaspudel kohalikus ühe pere veinitööstuses maksab ühe euro. Ja see on päris vein, ehtne, kindlasti tervislikum kui meie odavad lakked, keemiliste maitseainetega vürtsitatud vaadipärad. Kui kellelgi külas käid, kostitatakse sind koduveiniga, olen maitsnud mitmeid ja tunnistan ausalt, et nad elavad hästi.
Miks kreeklased, samoslased muuhulgas, on mõistlikumad kui meie – ma ei räägi nende reeturlikest keskvalitsustest –, on põhjendatav nii katkematute ja väärikate kultuuritraditsioonide kui tervislike eluviisidega. Paljud inimesed käivad kirikus ja teevad lisaks leivatööle ja turistide kantseldmisele tööd oma oliivi- või viinamäel.
Nägin kohalikus kirikus ka meie elavat klassikut Jaan Kaplinskit. Suur kirjanik, tark inimene ja siin ta on – meie küla kirikus. Miks ta kõigist maailma nurkadest just selle kandi praeguseks elupaigaks on valinud, küllap sellel on põhjus. Aga neid põhjuseid on mõnest Eesti kontorist või marketist raske mõista, mõnda asja peab ise kogema, peab oma silmaga nägema.
Ma arvan, et kohalikud inimesed teavad Pythagorasest sama vähe kui mina, ka teel Pythagorase koopasse olen ma kohanud ainult mõnda autot, ravimtaimede korjajate, jahimeeste ja karjustega. Turiste ei ole, ei ole hooaeg ning ka suvel ei kipu keegi mägedesse nii väga. Filosoofia on võõras mure, kultuur on piidrite omavahelise asi, see on meile selgeks tehtud, taolise arusaama levitamise nimel on pingutatud.
Ent kultuur väljendub ka veinis, vorstis, apelsinides ja oliiviõlis. Ma pole arst ega keemik, aga julgen oletada, et oliiviõli peal kasvanud aju toimib paremini, kui rääsunud poslamaslast ummistatud aju. Rasvad ja suhkrud on aju toit.
Pythagorase koopast veel, tee sinna on serpentiin kaunites mägedes, Marathokamposest vähem kui viis kilomeetrit, jalutamiseks ülimalt ilus, merevaated, oliivisalud, põhjasaarestiku kõrgeim mägi Kerkis ja tema kõrgeim tipp Vigla. Kõik see on siin samas, siin on ka Kreeka enam hinnatud mägironimisrajad Vigla tippu.
Need on muidugi rohkem spetsialistidele aga hea ilma ja hea tahtmisega ei ole võimatu. Vähesed saavad seal hukka. Kui filosoofi koobas pole sugugi maapinnal, ka sinna tuleb ronid, tõsi mööda trepilaadseid poollagunenud käsipuudeta moodustisi. Paljud ei jõua ka poolel teel asuvasse kabelisse, tee läheb kõrgele ja näib ohtlik. Raske on see ronimine küll, vanad mõttetargad olid ikka päris vintsked vennikesed, vein tuli seljas tont teab kui kõrgele tassida – respekt.
Filosoofia on raske, mäkke ronimine on raske, raamatute lugemine on raske, vabaks ja väärikaks jäämine on eriti raske. Samosel on veel lootust ja ma usun et ka Eestil on lootust, ehk vähem, meie kaotused on olnud raskemad, meie tagala on nõrk – meie kultuur on nõrk ja äraandlik ja klounistunud. Ja ikkagi ma usun, ka meie võime saada kunagi vabaks, ka meie võime saada oma elu tagasi, oma maa tagasi.
Me lihtsalt ei oska tahta oma elu ja oma maad, sest me ei tea, kui hea see on, see kõik on juba ammu ära rüvetatud ja meie elu ja maad pilastatakse muudkui edasi. Nad on jõudnud juba laste kohitsemiseni, tule taevas appi. Ja kui palju on entusiastlikke lastesandistamise toetajaid, süda läheb pahaks, kui sellele mõelda.
Me ei oska enam mõelda ja ette kujutada, ei oska olukorda analüüsida ega teha prognoose, ei oska oma peaga midagi ette võtta. Aga meil on veel silmad mis näevad, tulge ka Samosele, tulge Marathokamposesse ja vaadake, milline on päriselu, elu, mis meilt on juba mitu inimpõlve tagasi ära võetud. Tulge siia ja õppige elama, rohkem ei olegi vaja, Vigla tipp ja Pythagoras on edasijõudnutele.
Meil on vaja ellu jääda ja eelkõige on meil vaja teada, mis asi see elu üldse on.
(:)kivisildnik
29.01.2020
Marathokamposes, vandenõulaste eriülesandega
