Õhus on nii püssirohuvingu kui ka tammtammide õõnsat kõla, sõjahüsteeria ja immigratsioonipropaganda on ülimenukad meediaformaadid, mõlemat toodet haibitakse ja ülistatakse kärarikkalt ning ähvardavalt, kiunumine käib luust ja lihast läbi. Lihtsal inimesel ei ole aga lihtne valida, mõlema poolt on meie vaimne eliit, poliitiline korruptsioon ja kogu see loomalik meediaklounaad.
Kogu lugu Õhtulehest siit: http://www.ohtuleht.ee/675812/...
Miljoni vaese maal on palju probleeme ja tuleb kaaluda nii sõja kui ka massiimigratsiooni sobivust nende probleemide lahendamise viisina. Ma hoiatan lugejaid, et sõjapropaganda on kriminaalkuritegu, mille eest pannakse pikaks ajaks vangi, aga sõjapropagandat ei tohi segi ajada meedias karistamatult levitatavate sõda õhutavate ja õigustavate liberaal-isamaalis-sotsialistlike avaldustega, mis on head ja kasulikud ning millele ma selle loo jooksul mitu korda toetun.
Miljoni vaese maa, varem tuntud kui Eesti vabariik, probleemid jagunevad kahte tüüpi ja nelja alaliiki, vastavalt sellele, kas tegemist on riigi pädevusse kuuluvate probleemidega või eri tüüpi ühiskonnarühmade kitsaste erahuvidega. Riigitähtsusega probleemid on põhiseaduse järgi esiteks rahva väljasuremine ja massiline ellujäämispagulusse siirdumine ning teiseks kultuuriline allkäik.
Erahuvid jagunevad rikaste kihi majanduslikku laadi ambitsioonideks – tüüp kaks, liik kolm – ning vaeste emotsionaalsed sajoobid. Peale emotsioonide ei ole meie miljonile vaesele midagi jäänud, aga seda vihasemalt võitlevad nad iga meeleliigutuse nimel – emotsionaalsed probleemid: tüüp kaks, liik neli.
Probleem 1A – ellujäämispagulusse pagemine
Kaalume ellujäämispaguluse probleemi lahendamist nii sõja kui ka massiimmigratsiooni abil. Sõda on kindlasti väga mõjus vahend massilise ellujäämispagulusse probleemi lahendamiseks. Paljudel on kindlasti veel meeles eelmises sõjas põhjalastud põgenikelaevad, mõjub kainestavalt, seda esiteks.
Teiseks on võimalik, et Eesti väed suudavad organiseerida püsiva rindejoone ning selle ületajad lastakse välikohtu otsusega maha kui desertöörid või spioonid.
Kolmandaks on üldmobilisatsioon, millega riik võtab endale kohustuse mobiliseeritud kodanikke toita, riietada ja võimalusel punkritesse-kaevikutesse majutada, see toob kaasa elatustaseme tõusu ning rahuaja tingimustega võrreldes totaalse õitsengu.
Kaotuse korral lähevad kaotanud riigi kohustused üle võitjariigile ja pärast sõjakurjategijate hukkamist kehtib sõjavangidele Genfi konventsioon, erinevalt rahuaegsetest tsivilistidest, kellel de facto pole mingeid õigusi, nagu paljud meist ehk isegi on märganud.
Eelnevast johtuvalt võib väita, et sõjal, olenemata selle käigust ja lõpptulemusest, on ellujäämispaguluse reguleerijana märkimisväärne positiivne mõju. Massiimmigratsioonil positiivset mõju ei ole täheldatud, otse vastupidi, fanaatilised ja äärmuslikud multikultuuripooldajad võivad riigist lahkuda, et jätta oma töö, kodu, vara ning lemmikloomad immigrantide elujärje parandamiseks.
Probleem 1B – väljasuremine
Sissejuhatuseks olgu mainitud, et väljasuremine on probleem ainult põhiseaduskuulekatele kodanikele. Seevastu ökofašistide, äärmuslike rahvavaenlaste, sarimõrvarite ja muude taoliste jaoks on väljasuremine ainult tervitatav nähtus ja eks ole ka mainitud vähemustel omad õigused, mille tunnustamiseks ei pea isegi sotsialistlik tõhk olema.
Sõjas muidugi tapetakse teatav hulk riigi elanikkonnast, see on fakt, samas tuleb arvestada sellega, et elujõuline osa populatsioonist on relvastatud, väljaõpetatud ja hästi organiseeritud ning ühiskonna avangardi ellujäämisvõimalused on niisiis küllaltki head. Me teame hästi, et tänapäeva sõdades tapetakse valdavalt tsiviilisikuid: lapsi, naisi, vanureid, invaliide ja riviteenistuseks kõlbmatuid inimjääke, seega põhiliselt hukuvad need, kes on maksumaksjale koormaks ja iseendale nuhtluseks.
Sellest järelduvalt ei tohiks me jäägitult hukka mõista sõda mahitavaid poliitikuid, sest peale vaatemängulis-meelelahutusliku funktsiooni täidab sõda ka positiivse diskrimineerimisega sarnanevat positiivse genotsiidi rolli. Just siin tulevad ilmsiks sõja eelised massiimmigratsiooni ees, ka massiimmigratsioon kallutab elanikkonna tasakaalu noorte ettevõtlike meeste osa suurenemise poole, kuid massiimmigratsioonil pole ühiskonda puhastavat toimet.
Noored mehed jäävad sõjas sageli ellu, kusjuures muud populatsiooni osad lüüakse võimalusel in corpore mättasse (vt Dresden, Hiroshima, Nagasaki). Olenevalt sõja käigust, tuleb noori tugevaid mehi ühiskonda võidu puhul sõjavangidena, kaotuse puhul okupatsioonivägede isikkoosseisuna. Praktilise isikuna kaldun eelistama ennast lahingutegevuses õigustanud võõrvägesid, sest ellu on jäänud ainult tugevamad, osavamad, kiiremad, intelligentsemad ja distsiplineeritumad; immigrantidel ei ole minu teada tootjagarantiid, aga tarbija nõuab kvaliteeti.
Teatav viljastav toime on nii massiimmigratsioonil kui ka sõjal. Massivägistamised käivad mõlema tootega kaasas, meenuvad miljonid punaväelaste poolt vägistatud saksa naised ja massivägistamised tänapäeva Rootsis, paraku ei ole võimalik selgusele jõuda, kui suurt osa Rootsi iibeturul kontrollib vägistamissektor, ka Saksamaa detailse sigitamisstatistika puudumise tõttu on raske üht vägistamisteenust teisele eelistada. Siin tuleb igaühel lähtuda oma paremast äratundmisest ja isiklikust kogemusest.
Probleemid 2-4: kultuur, majanduslik kasu ja vaeste tundeelu
Kultuur ei ole siiani kedagi huvitanud ja pole tõenäoline, et ta ka selle loo lugemise ajal kellegi maailmavaate või elustiili osaks saab, kultuuri jätame kõrvale kui anakronismi. Majanduskasu ja sõda võivad olla seotud, aga Eesti olusid vaadates võime kindlalt väita, et massiimmigratsiooni ja majandusliku küündimatuse vahel on otsene seos.
Meil on Euroopa suurimad ja rikkamad immigratsioonimaardlad, aga majandus on piinlik naljanumber (vaata oma palka ja kontojääki). Veel rohkem immigrante tähendab ainult veel rohkem kehvikuid, nagu meile ei oleks miljonist vaesest küllalt. Kordan veel, et kui immigrandid looksid rikkust, siis me upuksime sularahavoogudes.
Vaeste tundeelu on muidugi tähtis, aga seda probleemi on lihtne lahendada supiköökide ja turvakodude ehitamisega. Allakirjutanu on vankumatult sellel seisukohal, et Eesti vaestel on parem olla siis, kui lahendatakse Eesti vaeste probleeme, Süüria vaeste probleemide lahendamine ei ole lahendus, täpselt nii nagu Kreeka pankurite nuumamine ei ole lahendus. Vaadake veel kord põhiseadust ja kui võimalik, lugege seda.
