Arvamus, 13.04.2020
©UU
Maskiga (:)kivisildnik
Kirjaniku ehk põlise vaesena, olen ma eriolukorra tingimustes õppinud vaesuse eeliseid hindama ja tahan oma kogemusi kaaskannatajatega jagada. Eesti on miljoni vaese maa, ja suurel osal elanikest ei ole probleeme ega tohigi olla. Siiski on Eestis üksikuid rikkaid ja rikkamaid nagu iduettevõtjad Bolt (Läti vabariigist) ja mitte küll nii rikkad, aga ikkagi kuidagi ots otsaga välja tulevad ajakirjanikud, kes kerjamast ei väsi.
Rikaste kannatused on väljakannatamatud: ei saa sõita välismaale jooma ega minna kasvõi kõige näkasemasse kaubanduskekusesse raha raiskama, et osta ohtralt koledaid ja eluks mittevajalikke asju. Rikaste maailm on kokku varisenud, isegi vanglas ei saaks neil palju halvem olla. Seda see rikaste partei halab ja nutab, et tehtagu piirid lahti, surgu siis maha, kes tahab.
See on kohutavalt ebaõiglane, et rikkad, kes on endas kõik inimliku maha surunud, et orjastada palgavaeseid, kaubastada saasta, toetada seksuaalveidrikke, ehitada uut maailmakorda ning varastada riiki – on lõpuks ikkagi sama näruses olukorras kui nende ohvrid. No ei saa tellida Argentiinast lennukiga seda kõige paremat 300 eurist lihatükki ja seda kõigi nähes restoranis närida.
Hiinas käis kommunistide viiruse ja surmalainega kaasas skisofreeniaepideemia. Inimeste vaimne tervis varises kokku, ma kardan tõsiselt meie rikaste mõistuse pärast. Vaestega ei juhtu mitte midagi, kui ta pole siiani hulluks läinud, siis ei lähe ka nüüd, vaesed võib unustada. Kui rikas aga ei saa oma orjasid alandada, mõnitada ja kohelda nagu koeri, siis võib rikkurist rahajõmm küll vaimse tasakaalu kaotada.
Üksi mõte sellest, kuidas orjakari on lahti pääsenud ja tööandjale vara kokku kandmise asemel, lihtsalt lustivad ja logelevad töötukassa nuumamisnimekirjas, ajab iga liberaaldemokraatliku inimese hulluks. Ega nad selleks kartulikoori söönud, kaabakad. Töötute lõputud orgiad võivad isegi Reformierakonna reitingu lõpuks langusse viia. Asi on ikkagi väga hull, kui rikka vähemuse poolt vaadata.
Paljud Võrumaa vaesed pole elus kordagi Tallinnas käinud, neile on piiride sulgemine nagu hane selga vesi. Vaesed on pidevalt ellujäämisega tegelenud, nad on selles vilunud ja saavutanud ebaõiglase konkurentsieelise. Rikas leiab aga ilma meditsiini abita kindlasti piinarikka lõpu.
Pealegi vaesed liiguvad jala, teevad ise koduseid töid, pahatihti ka remonti, ning on seetõttu füüsiliselt paremas vormis. Vaesed kannavad kaltsarist ostetud kodinaid, mis on vastupidavad, sest pole eelmise omaniku valduses katki läinud, rikaste riided aga lagunevad kiiresti ja uusi pole kusagilt võtta – rahavood on kokku kuivanud.
Paljud inimesed, kes on kogu elu ahnitsemise ja asjade ostmise poole püüeldes meeletult pingutanud, võivad nüüd sundvaesusse surutuna leida, et ka vaene on inimene ja elada saab ka ilma meeletult punnitamata. Sellist tüüpi enam tööpingi taha või kontorisse ei meelita. Kardan, et orjastamismentaliteet ja tarbimiskultus on saanud hävitava löögi.
Vaesed lähevad iga päevaga upsakamaks ja enesekindlamaks, globalistlikus õnnes kõhklejad jooksevad vaeste poole üle ja niigi vähesed ustavad idurikkad vaesuvad ning kannavad raskeid kaotusi elavjõus ja tehnikas. Mul on tuttavaid pikaajalisi töötuid, neid ei pane enam mingi valemiga tööle – kes on logelemiskunsti kätte saanud, seda enam kapitalismi ehitama ei pane.
Vaeste elus pole midagi muutunud, otse vastupidi, nad naudivad rikaste kannatusi, nii nagu need enne parematel aegadel lustisid oma töölisi piinates. Rikas on aga alguses paanikas, siis hüsteerias, seejärel tuleb skisofreenia ja ongi lõpp. Rikkusekultuur on habras, vaesus on aga nagu umbrohi, seda juba välja ei juuri.
Rikaste ainus eelis – rahahunnik – kuivab kokku ja varsti võibolla enam ei kehtigi, kauaks seda õnnist eurotki meil enam on? Vaesed aga tunnevad ennast eriolukorras nagu kalad vees, neil on moraalne eelis, neil on parem füüsiline ja vaimne ettevalmistus, nad on eriolukorra eksperdid. Nad ehk isegi sünnitavad lapsi juurde, rikkad aga ei julge seda ebakindlates oludes kindlasti teha.
Vaesed on ka muidugi ülimalt pahatahtlikud, ise nad kedagi aidata ei saa, aga rikaste raha lugema on mihklid, vastik naeratus näol küsivad nad: mida on rikkad raskel ajal ühiskonna heaks teinud? Kas härrased ossinovskid on mulle midagi annetanud? Rohkem rikkaid nad ei suuda meenutada, aga küllap nad nimed vanadest lehtedest välja uurivad.
Fakt on see, et eriolukorras massiline vaesus ainult süveneb, paraku uusvaestest, eriti nendest, kes on kunagi olnud rikkad või keskmikud, saavad vaeste ühiskonna kõige alumine ja põlatud kiht, heidikute heidikud. Uusvaestele saavad osaks kohutavad kannatused, raske on õppida filme vaatama ja sellest rõõmu tundma.
Raamatute lugemine on üldse võimatu ja ka arvutimängudes tapavad vanad töötutest tegijad su kohe ära. Seega puudub uusvaestel ka võimalus edukalt virtuaalsusesse pageda, sest neil pole siiani virtuaalsust vaja olnud ja nad ei orienteeru selles. Rikkad olid tegelikkuses ässad, aga tegelikkust ei ole enam. Ja nüüd on ka virtuaalsuse uksed neile kas kinni või vaatavad sealt vastu ainult õudused.
Mina kui haritud ja intelligentne vaene tunnen muidugi rikastele kaasa, aga minusuguseid on vähe. Ma ei tahaks küll olla prohvet, aga kujutan ette, et kui olukord kontrolli alt lõplikult väljub, siis panevad vaesed oma ülekaalu ja eelised maksma, ning seda kõike oleme me postapokalüptilistes b-kategooria filmides vere jõgede vahel näinud.
(:)kivisildnik
12.04.2020
Pärnus, vandenõulaste lõbusas seltskonnas
