Harju maakohus mõistis 5. jaanuaril õigeks 2007. aasta aprillirahutuste organiseerimises süüdistatud Dimitri Klenski, Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki. Eesti ajalehtede esialgne reaktsioon oli muidugi negatiivne.
Vene välisministeerium avaldas aga õigeksmõistva otsuse üle rõõmu. Otsus kinnitavat veelkord, „kui õigustatud oli avalikkuse nördimus Eesti võimude provokatiivsete ettevõtmiste pärast“. Muidugi jäeti lisamata, et see „avalikkus“ asub valdavalt idas väljaspool Eesti piire.
Otsus näitab midagi
Aprillirahutuste organiseerijatele lubas peaminister Andrus Ansip kunagi karmi karistust. Süüdi on tegelikult mõistetud ainult mõned poevargad. Et kohtuotsus rahutuste võimalike juhtide üle tuleb leebe, selleks valmistati Eesti avalikkust juba mõnda aega ette. Nimelt jõudsid ajakirjandusse teated, et kohtualuseid ootab ainult tingimisi karistus. Mõnedki kommenteerijad nägid selles kummardust Venemaa suunas.
Õigeksmõistvast otsusest võib üht-teist järeldada. Esimene võimalus on, et kohtualused polnudki süüdi. Aga sellest tuleb kohe teha uus järeldus, et süüdi oli keegi teine, keda uurimine ei avastanud. Teiseks on võimalik, et uurijate töö oli nõrk ja protsess oli halvasti ette valmistatud. Mõlemal juhul on asi vilets.
Jätaks pikemalt arutlemata võimaluse üle, et aprillimäss oli spontaanne. Õhutajad olid ju täiesti ilmselt olemas. Kas nad just niisugust tulemust tahtsid, nagu mäss tõi, on teadmata. Vaimustunult „Rossija!“ („Venemaa!“) karjuvatest mässajatest lootsid ilmselt nii mõnedki just sealtpoolt suuremat toetust.
Kohtud jätkuvad
Peaprokurör Norman Aas ütles, et õigeksmõistev kohtuotsus ei tähenda seda, et prokuratuur või kaitsepolitseiamet oleksid teinud kehva tööd. Süüdistus esitati nendele isikutele, kes tõendite kohaselt korduvalt inimesi keelatud koosolekutele kutsusid, millest kasvasid välja massilised korratused. Riigiprokurör Triin Bergmanni sõnul puudus kohtuotsuse motivatsioonis juriidiline argumentatsioon.
Endise justiitsministri Ken-Marti Vaheri arvates võiks aprillirahutuste juhtide üle mõista kohut paragrahvi järgi, mis käsitleb Eesti põhiseadusliku korra vastase ühenduse loomist. Ka Riigikogu liikme Urmas Reinsalu hinnangul võiks rohkem vilja kanda kohtualuste süüdistamine vaenu õhutamises või riigireetmises.
Õigeksmõistev otsus kaevatakse ilmselt edasi ja nii on meil neile sündmustele oodata veel järge.
Läbikukkunud protsessid
Aprillirahutuste väidetavate organiseerijate õigeksmõistmine on kahjuks ainult üks ebaõnnestunud kõmulistest kohtuprotsessidest Eestis. Seejuures peab ütlema, et õigeksmõistetud neliku näol on tegemist üsna tühiste tegelastega ja nad ei sobi oma kaalult ühte ritta edaspidi nimetatutega.
Rahvaliidu endise juhi ja keskkonnaministri Villu Reiljani vastased protsessid on Riigikogu liige Igor Gräzin juba ette läbikukkunuks kuulutanud. Vaevalt, et Reformierakonna liige ja õigusteaduse doktor Gräzin oma autoriteediga riskiks, kui süüdistusel tugev alus all oleks. Aga Villu Reiljan ja tema erakond on juba saanud väga tõsise hoobi ajakirjanduses tehtud kriitika läbi.
Tallinna abilinnapeal Vladimir Panovil pandi 2003. aastal pärast Riigikogu valimisi telekaamerate ees käed raudu ja see mõjutas moodustatava valitsuse koosseisu. Panovi kohtusse ei antudki, aga mehe tulevikule tõmbas see lugu kriipsu peale.
Siim Kallase vastane kümne miljoni dollari kadumise protsess lõppes tema õigeksmõistmisega. Kallas suutis oma karjääri jätkata, saades pärast protsessi võitmist Eesti peaministriks ja Euroopa Komisjoni asepresidendiks.
Poliitika ja õigusemõistmine
Ei saa jätta nimetamata, et ainult vastselt õigeksmõistetud nelik on Eesti Vabariigi aluste vastu üles astunud, teistel juhtudel on tegemist majandusalaste süüdistustega. Just seepärast puudutab neliku protsessi tulemus inimeste õiglustunnet rohkem kui teised.
Siim Kallas ja Villu Reiljan on tugevad konkurendid teistele tipp-poliitikutele. Vladimir Panovi arreteerimisega mõjutati tema parteid Keskerakonda. Pronkssõduri lugu tõstis algul tunduvalt Reformierakonna ja peaministri populaarsust.
Neid kohtulugusid alustades tundus ilmselt kellelegi, et saavutatakse suurt poliitilist kasu. Rahvale pakuti vägevat sõnumit – pätid on käes! Uurimisorganid jäeti sundseisu, sest avalikkus ootas suure käraga alustatud lugude edukat lõpetamist.
Eesti kohtusüsteem ei tohi saada klähviva koera sarnaseks, kes saba kohe jalge vahele tõmbab ja plehku paneb, kui mõni suur mees jalaga vastu maad lööb.
Klähvib ja ei hammusta
Arvamus
TRENDING
