Jälgides endise Toronto koolinõukogu direktori Chris Spence’i plagiaatskandaali peaks vist iga inimene, kes paberit on määrinud kas koolis või arvamuslugudes enese kirjutistele pilku heitma. Spence jäi alatult vahele, Toronto Staris hiljuti ilmunud arvamusloost leidis terane lugeja lõigu, mis oli sõna-sõnalt sama, kui ühe teise haridustegelase poolt mitme aasta eest kirjutatu. Peegeldatud paljastus viis kaugemalegi, tänaseks on isegi kunagise aatelise eeskuju doktoriväitekirjatööst leitud otsevarastusi teiste mõtlejate töödest.

Enne kui avalikus schadenfreude või parastusrõõmu kütke langeks, peaks küsima, kuhu selline käitumine, nii Spence’i kui ka hurjutava ajakirjandusega arvestades, võiks viia.

Esmalt peab toonitama, et tänu internetile ei ole selgelt enam avalikult ilmunud – ning isegi tihti ka valikuliselt suunatud materjal – intellektuaalne eriomand. Spence jäi just tänu internetile ilma oma aastakümneid kogutud mainest hariduskujuna. Võib rõhutada küll tema vaimset lodevust, et ta ei osanud tasemel retsentseerida teiste arvamusi, hoopis hiire lohistamisega liimides nende väljakujundatud lauseid enese kirjutistesse. Ent see ei muuda tõika: intenetiga üleskasvanud põlvkond ei pea sellist tegevust otseseks plagiaadiks. Twitteri ja muude nö sotsiaalmeediate kaudu saadetakse pärast kellegi aevastust nohupritsmed eetrisse, nii et ninasõõrmetest vallandus Krakatoa, mitte tolmust sündinud sügelemine.

Teiseks aga kerkib suurem mure. Kammime teiste juukseid, aga mitte omi, keelates ka samas nendele sama soenguga päevast-päeva avalikuse ees esinemist. Vihjan siin eneseplagiaadi fenomeenile, kuhu nõiajahiks kujunenud Spence’i skandaal kipub viima. Nimelt on võrdluseks esile toodud mitte ainult teisi plagiaadikunstnikke ( kellede hulka kuuluvat ka Fareed Zakaria, keda isiklikult pean helgeks mõtlejaks, kuigi me maailmavaated alati ei kattu) vaid neid, kes ajaveebides on enese varemkirjutatut korranud.

Jääksin näiteks ise siin vahele, kuna nagu valdaval enamusel on minul arvamusi, lemmiklauseid, mida ei häbene korrata. Kui aga trükimustas, olevat see tänapäeval vale. Jõuludele järgneval rahulikul ajal lugesin muu hulgas Christopher Hitchensi hiljuti ilmunud eeseede kogu. 2011 aastal surnud Hitchens on kahtlemata erudiitsemaid ja julgemaid mehi, kelle sulest olen ma arvamusi lugenud, tihti teravalt vastuolles aga samuti sümpaatselt noogutades. Hitchens, kes kasvas Inglismaalt saadud sotsialismipisiku mõjudest välja Ameerika oluliseimaks ühiskonnakriitikuks, kuigi mitte ateismist ja religioonide vastasseisust, ei jaganud nende kahe fakti tõttu minuga ühist mõttepinda. Siiski, mees oskas geniaalselt, paari lausega, enese arvamust esitada. Kuid, ja see pole mitte just alati terase lugeja tähelepanek: Hitchens kordab ennast tihti. Essedevalik hõlmab erinevates väljannetes üle aastate ilmunut, ning seetõttu ei tohiks imestada. Kes meist mäletab viie aasta eest jõulukaardile kirjutatud salmi?

Teine oluline hiljutine lektüür, mida nagu Hitchensi Arguably essedkogumikku soojalt soovitaksin lugeda oli Michael Coren’i Heresy. Juudina sündinud, aga kristluse sõnumi vastuvõtnuna, kaitseb Coren selles raamatus maailmavaadet, mis on isegi pahedega arvestades inimlikum kui ükski teine religioon, küsides, miks materdame ristiusku, kristlust? Coren on ehk tuntuim raadio- ja telekommentaatorina, ja paraku ei esine ta nendes meediates oma läbilõikavalt terava hääle ja kordamiste tõttu eriti hästi – kui kuulaja just tema leeri ei kuulu. Corengi kordab ennast mitte ainult eetris vaid ka raamatus tihti. Süüks aga ei suuda mina seda pidada, kuna ta ei lange argumentum ad hominem tasemele.

Nende meeste kõrval on Spence kärbes. Kuna ta oskas laveerida ning tähelepanu valikuliselt mujale suunata, on tema kohalt tagasiastumine, tähelennu lõpp, mis ikkagi läheb maksumaksjale kalliks (miks? tänage ametiühinguid) irooniliseks õppetunniks. Sest tema vaimne lodevus ei tähenda hüppelt teiste tarkade, viljakate kirjutajate eksisamme.

Niisiis. Tsiteerime nii nagu Strunk and White õpik keskkoolis ette kirjutas, asetame puuduva klambritesse kohapäraselt, ja väldime ajakirjandust nagu seda põrgut, mida ta oma fanaatilisuses läänes tõesõnu on. Siis ei jää keegi vahele tõekspidamiste eest.

Arvamus

TRENDING