New Yorgis asuv Blacksmithi instituut koostas äsja maailma kõige saastatumate piirkondade nimekirja. Esikohal on Ukrainas asuv Tshernobõl, mille tuumajaama katastroofi tagajärgede likvideerimine kestab vahelduva eduga siiani. Nimekirja kuuluvad veel Haina (Dominikaani vabariik), Kabwe (Zambia), La Oroya (Peruu), Linfen (Hiina), Mailuu-Suu (Kõrgõzstan), Norilsk (Venemaa), Ranipet (Kesk-India) ja Rudnaja Pristan (Venemaa).

Kas märkasite — mitte ühtki linna arenenud Lääneriikides?! Ja ometi lüüakse siin kõige tugevamalt häirekella. Poliitikud kasutavad oma huvides ära loodusteadlaste paanilisi prognoose ajal, mil Venemaal, Hiinas ja mujal paiskavad tossavad korstnad õhku hiigelkogustes heitgaase.

Kliimamuutuste probleemi ümber jagelemine on muutunud hüsteeriaks poliitilistes ringkondades ja meedias. Õhku ja vette lendab aga endise järjekindlusega toksilisi aineid.

Globaalne soojenemine — looduskatastroof või udujutt?

Paar aastat tagasi ilmus USA-s kliimamuutuste raport „Meeting The Climate Challenge“, mille koostasid nimekad poliitikud, ärimehed ja akadeemikud. Raport hoiatab, et meil on jäänud 10 aastat, enne kui kliimamuutused omandavad pöördumatult katastroofilise ilme.

Raporti koostajate arvates on kliima soojenemises süüdi süsihappegaas (CO2) ja nende andmetel on kogu maailma keskmine temperatuur kõrgenenud 0,8 kraadi (C) võrra alates aastast 1750. See näitaja peab jõudma 2 kraadini, enne kui midagi katastroofilist juhtub.

Ometi on maailmas kohti, kus temperatuur langeb ning pole ka vaieldamatuid tõendeid selle kohta, et kliimamuutuste ja süsihappegaasi vahel oleks kindel seos.

Äsja selgitas vene teadlane Habibullo Abdusamatov, et globaalses soojenemises võib koguni päike süüdi olla ja et selliseid soojenemisperioode on Maal mitmel korral varemgi olnud — isegi eelajaloolisel ajal, kui puudus inimtegevus.

Vaevalt lohutab see aga neid, kes enneolematute looduskatastroofide ja ilma-uperpallide all praegu kannatavad. Enamus teadlasi on ju ka veendunud, et inimene on oma hoolimatu tegevusega kliimat rikkunud, mille eest tuleb nüüd maksta.

Mitte ainult rekordjõuga orkaanid, vaid ka sagenevad põuad ja maalihked seavad ohtu miljonite inimeste elu kogu planeedil.

Kollase, mitte rohelise mõtteviisiga kliimamuutuste vastu

Iga arukas inimene on raiskamise ja looduse hävitamise vastu. Kindlasti ei saa pidada normaalseks, et näiteks küüneviili pakendi avamiseks läheb vaja kääre ja sellele kulub mitu minutit aega. Prügikasti lendab aga mahukas, ümbertöötlemist mittevõimaldav hulk plastikut. Või näiteks ravimid. Ostad suure topsiku, näed hulk aega vaeva avamisega ja avastad selle põhjast, suure vatitopi alt 8 tibatillukest tabletti, mis mahtunuks sõrmkübarasse.

Meile meeldib looduses viibida ja me tuletame heldimusega meelde kunagisi rohelisi metsasalusid ja puhtaid veekogusid. Paljud neist on hävinud või reostunud. Küllap me siis ka toetame nn rohelist mõtteviisi.

Tiit Kändler kirjutas aga kunagi Eesti Päevalehes, et tema eelistaks siiski puht-rohelise mõtteviisi asemel kollast — midagi punase ja rohelise vahepealset. Teadlasena ei soovita ta loodussõbralikkusega üle piiri minna. Palju räägitakse viimasel ajal alternatiivsetest energialiikidest. Nendest oli juttu isegi president Bushi aastakõnes. Aga kui paljukiidetud hübriidauto tootmine maksab mitu korda enam kui tavalise väikeauto valmistamine, kas seda saab siis pidada loodussõbralikuks ja kas see õigustab end? Nähtavasti oleks targem jääda mõõdukaks, olgu siis peale kasvõi kollaseks.

Kliimamuutused — lihtrahva mure ja poliitikute mõõk

Ehkki Vahtralehemaal on maailma suurimad magevee varud ja loodus suhteliselt heas seisus, tõusis keskkonna temaatika teravalt päevakorda Kanada parlamandi kevadsessiooni avaistungil 30. jaanuaril, põhjustades sealgi teatud mõttes kliimamuutusi.

Liberaalide juht Stéphane Dion süüdistas peaminister Stephen Harperit, nagu ei hooliks riigipea küllalt kliimamuutustest, aga sai ka kohe nõelava vastuse: „Pole küllaldane uskuda millessegi ja teha suuri sõnu. Selle asemel tuleb tegudega tõestada, et ollakse tõsiselt huvitatud olukorra muutmisest.“ Hr. Dionil kui endisel keskkonnaministril (2004—2006) pole selles osas erilisi tegusid muidugi ette näidata. Liberaalid oleksid võinud oma 12-aastase valitsemise ajal võtta ette otsustavaid samme olukorra parandamiseks. Ometi piirdusid nad vaid Kyoto protokolli allakirjutamisega, et seda siis järgnevalt ignoreerida.

Meile meeldib Kanada, siinse looduse ilu, aastaaegade vaheldumine jne. Muidu me siin ei elakski. Tuntud kolumnist David Suzuki küsitles hiljuti pisteliselt 40 asula elanikke Victoriast (BC) kuni Newfoundlandini, uurides nende seisukohti keskkonna küsimuses. Ta avastas, et poliitikute ja tavakodanike arusaamades valitseb selles osas fundamentaalne erinevus. Poliitikud kasutavad keskkonna temaatikat võimuvõitluses kasuliku ja tõhusa mõõgana, lihtsad kanadalased muretsevad aga tõsiselt selle üle, millistes oludes hakkavad elama nende järeltulijad. Probleem on muidugi selles, et ka kõige radikaalsemad ja karmimad meetmed ei anna kohe käegakatsutavaid tulemusi, need ilmnevad võib-olla alles 100 aasta pärast.

Kanadalased, kes peavad keskkonna olukorra küsimusi esmatähtsaiks, kahtlevad valitsuse tõelises huvis selle teema vastu. Võib-olla sunnib neid meelt muutma 31. jaanuari uudis Kanada keskkonnavoliniku Johanne Gelinas'e ootamatust vallandamisest, mis põhjustas Parlamendimäel suure poliitilise tormi. See võiks vaatlejate arvates olla esimene tõsine samm sõnadelt tegudeni jõudmise teel.

Märkmed: