Niisugusele järeldusele jõudsid USA Lawrence Livermore'i riikliku labori okeanograafid, teatas Roheline Värav.
Eriti halb on ookeanivee happeliseks muutumine okeanograafide sõnul seetõttu, et suurendab happevihma võimalusi. Happevihma hävitavat mõju metsadele, järvedele ja ojadele tuntakse juba ammu.
Vee happesuse muutus ohustab ka pea kõigi ookeaniorganismide tervist planktonist korallrahudeni. Okeanograafide teatel muutub vesi happeliseks nii pinnakihis, kui ka ookeanite kõige sügavamais põhjakihtides.
Okeanograaf Ken Caldeira sõnul võib maailmamere happelisuse muutumine looduses esile kutsude selliseid muutusi, mida pole kogetud vähemalt viimase 300 miljoni aasta jooksul. Okeanograafid hoiatavad, et muutused on ulatuselt võrreldavad Maa ja suure komeedi kokkupõrke tagajärgedega.
Kui pärast viimast jääaega oli maailmamere pH 8,3 ja vahetult pärast tööstusrevolutsiooni algust 8,2, siis nüüd juba 8,1.
Kuivõrd, hoolimata Kyoto leppest ja teistest rahvusvahelistest pingutustest kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamiseks, muutub õhk maailmas järjest kasvuhoonegaasirohkemaks, pole ka ookeanite happeliseks muutumise pidurdumist oodata.
Caldeira ja tema kolleegi Michael Wicketti sõnul tõuseb võrdeliselt õhu süsihappegaasisisalduse kasvuga ka ookeanite süsihappesisaldus. Praegu on ookeanid veel kergelt leeliselised. Uurijad on veendunud, et lähiajal ei muutu ookeanivesi veel sugugi nii happeliseks, nagu näiteks limonaad, kuid leeliselisest happeliseks muutub maailmameri küll.
Suurimaid muutusi ennustatakse ookeani pinnakihtides. Põhjakihtides toimuv happelisusemuutus võib olla aga ulatuslikumate tagajärgedega, sest põhjaelustik on happetaseme muutuse suhtes tundlikum.
Hävitavaks kujuneb happelisusemuutus kahtlemata mitmesugustele koorikloomadele, kelle karbid ja koorikud happelises vees lihtsalt lagunevad. Samamoodi lagunevad happelises vees ka korallrahud.