Toomas Hendrik Ilves, Euroopa Parlamendi vaatleja

Toomas Hendrik Ilves iseloomustab valitsuse euroliidu-poliitikat kui asjatundmatut ja eelkõige rahvale arusaamatut. Strateegias on lahendamata põhiküsimused.


24 päeva pärast saab Eestist Euroopa Liidu liige, kuid siiani puuduvad vastused kesksetele küsimustele: millele me Euroopa Liidus keskendume? Millised teemad ja valdkonnad on meile olulised, millised käivad üle jõu ja millistel pole erilist tähtsust?

Oma väiksuse tõttu ei suuda me isegi keskmise suurusega riigi kombel katta kas või personali osas kõiki valdkondi. Kuhu suuname oma tublid, aga siiski vähesed eksperdid? Kuidas me positsioneerime end liikmesriikide vahelistes vastuoludes teljel suured/väiksed, uued/vanad, ida/lääs, põhi/lõuna, netomaksjad/netosaajad riigid?

Suured küsimused

Spetsiifilisemate asjade hulgas väärivad tähelepanu veel järgmised teemad.

Kõigepealt, teame, et liikmesriik võib ELi abifondidest saada toetust kuni 4 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust. Et aga pakutakse palju rohkem, peame valima. Meie ja ainult meie ise peame otsustama, kas suuname rohkem abiraha teedeehitusse või maaelu arengusse, kutseharidusse või sotsiaalsüsteemi. Kuhu siis?

Edasi, kuidas leida tasakaal Eesti parempoolse majanduspoliitika ja Euroopa väga selge solidaarsuse vahel? Eesti on ju nõudnud tasakaalustatud eelarvepoliitikat neilt riikidelt, kes on meie suurimad abistajad ehk netomaksjad. Samal ajal tahab Eesti, et noodsamad riigid ei vähendaks oma panust ELi eelarvesse. Mõlemat korraga nõuda on kas rumal või populistlik.

Eesti nõuab valjuhäälselt tööjõu vaba liikumist, kuigi osa riike, nagu Rootsi või Suurbritannia, ei karda mitte meie tööjõudu, vaid meie sotsiaalsüsteemi mahajäämuse eest põgenevaid «heaoluturiste». Kas Eestist on ikka tark nii valjuhäälselt protestida?

Me küll teame, et mõne mõjuka ELi liikmesriigi ja USA suhetes miilab jätkuv pinge. Kas meil on selles pinges asja? Ka meie enda suhted Venemaaga on pingelised. Kas see peaks olema Euroopa Liidu teema või vääriks pigem päevakorrast kustutamist?

Lahendamist vajab ka põhimõttelisem küsimus, mida Eestis on sõnastatud labaselt ja vääralt: «kas riikide liit või liitriik»? Euroopa Liidu arengus on kaks hoovust: esiteks nn valitsustevaheline lähenemine, kus ühispoliitika kujundamine on jäetud valitsustele; teiseks nn ühenduse meetod, kus juhtiv roll on Euroopa Komisjonil. Eesti valitsuse retoorika on ennekõike sisepoliitilistel põhjustel olnud selgelt valitsustevahelisuse elik «riikide liidu» poolel. Seejuures pole suudetud aduda, et väikeriikide huve saab alati paremini kaitsta just komisjonis. Mis on loogiline, kuna valitsuste langetatavate otsuste puhul maksab pigem riigi suurus kui miski muu.

Mida Eesti tahab?

Lõppkokkuvõttes taandub kõik kesksele küsimusele: millise sihiseadega asume tegutsema Euroopa Liidus? Viimastel aastatel Eesti ajakirjanduses just neile küsimustele pühendatud paarkümmend arvamusartiklit annavad mulle vähemalt moraalse õiguse küsida vastuseid ka valitsuse esindajailt.

Kuu aega tagasi kiitis valitsus heaks 37-leheküljelise dokumendi «Valitsuse Euroopa Liidu poliitika 2004–2006». Täna tuleb see parlamendis riiklikult tähtsa küsimusena ka arutusele.

Kahjuks iseloomustab dokument kõiki neidsamu puudujääke, mida oleme juba aasta vältel täheldanud valitsuse ELi-poliitikas: visiooni ja edasiviivate ideede asemel on loosungid, mida on pandud toetama apoliitilised ettepanekud, millesarnaseid teeks iga kohusetundlik valitsus ka ilma loosungiteta.

Probleem on selles, et detailsetel ettepanekutel pole rasvaselt trükitud loosungitega mingit pistmist, halvimal juhul on need aga otseses vastuolus. Sellest järeldan, et poliitikuist loosungimeistrid pole ametnike koostatud tegevuskavast aru saanud.

Mõistmatus on eriti täheldatav programmdokumendi alalõigus «Lihtne ja turvaline Euroopa», milles valitsus teatab oma arusaama ELi toimimise kohta. Valitsus ise toetab ühemõtteliselt valitsustevahelist lähenemist ehk «Euroopa Liidu toimimist riikide liiduna». Samal ajal räägib ametnike kirjutet lahtiseletus niisama ühemõtteliselt «ühenduse meetodist» ehk vajadusest suurendada Euroopa Komisjoni pädevust.

Valitsustevahelisuse põhihäda on väiksem läbipaistvus, sest otsused langetakse suletud uste taga. Ometi taotleb Eesti valitsus otsuseprotsessi suuremat läbipaistvust ja seda valitsustevahelisuse kaudu. Euroopa Liidu arengu ja põhimõtete teadja mõistab, et need kaks on põhimõtteliselt vastanduvad lähenemisteed. Asi, mida ilmselt teavad kõnealuse tegevuskava ette valmistanud ametnikud, kuid millest Euroopaga halvasti kursis olevad poliitikud aru ei suuda saada.

Selgust pole

Valitsuse tegevuskavas sisalduvad vastuolud võiksid saada mõne politoloogiaüliõpilase diplomitöö sisuks. Materjali on selleks piisavalt. Kahjuks pole aga dokumendis põhilist: valitsuse selget arusaama Eesti prioriteetide ning nende saavutamise võimaluste kohta. Visioon pole Euroopa Liidu ühisseadustiku peatükkide ja abiprogrammide seletuskiri. Vastupidi: kõik seisukohad Euroopa poliitika alalõikude kohta tulenevad visioonist, mis peaks olema midagi enamat koolilapselegi teada arusaamast, et Eesti on väike.

Visioon on meie suutlikkuse realistlik kalkulatsioon, kätkedes endas ennekõike poliitilisi prioriteete ressursside paigutamisel. Sellega kaasneb aus seletus, millistes valdkondades me osaleme täie jõu ja tähelepanuga ning millised käivad meile üle jõu. Unistused on ilusad asjad, kuid vastutustundliku valitsuse tegevusprogrammis pole neile kohta.

Ma soovitan valitsusel väga siiralt kaaluda tõsisemat sorti koolitust Euroopa Liidu teemadel. See tuleks kasuks kõigile: valitsus saaks aru, mida riigiametnikud on kirjutanud, ning juhtpoliitikud oleksid võimelised rääkima rahvaga veidigi arusaadavamas keeles, selmet korrutada alatasa väljendeid «riikide liit» või «Lissaboni strateegia». Siis ei tuleks enam piinlikkust tunda, et iga elementaarseimgi Euroopa Liiduga seotud küsimus on valitsusele mõistatus ehk kobamine pimeduses.

Märkmed: