Ega ma kõige tüüpilisem põhja-ameeriklane nüüd ka ei ole, kuid fakt on see, et alles möödunud nädalal nägin esimest korda Tshehhovi näidendit, vahetult enne seda esimest Bergmani filmi (teles) ja homme lähen puhta lehena Tarkovski filmi vaatama. Kõikide nende klassikute ahastuse ja melodraama alges on kahtlemata ka tükike põhjamaist novembrit.

Igal juhul mul on kahju öelda, et eesti filmimehe Sulev Keeduse uus film “Somnambuul” jäigi mul kinos nägemata. Olin ühel päeval lausa platsis uues Coca-Cola Plazas (päevapilet 50 krooni vs õhtune 110), kuid ei raatsinud lihtsalt vaatama minna; kartsin kuuldu põhjal masenduda. Neli aastat vändatud linateos, mille peategelaseks on kurttumm neiu (Katariina Lauk), räägib 1944. aasta sügise traagilistest sündmustest Eesti rannarootslaste külas. Oleks väljas päikesepaiste ja linnusirin, oleksin kahtlemata ühe filmielamuse võrra rikkam (ja ka Vilsandi saare virtuaalse külastuse võrra, kus toimusid filmivõtted) ning ei kannaks endas ka arme. Aga eesti mängufilm jäi seekord lauspilvisuse tõttu toetamata.

Peapostkontori taga, Narva maanteel asuv Coca-Cola Plaza on Eesti esimene kobarkino, mida ülemere tuntakse tihtipeale Cineplexina. Selles on kokku 10 väikest kinokongi; kasutagem sõna SAAL vaid selle endises ja suursuguses mõttes, mälestusena kinost nii nagu ta oli. Näiteks enne kui Torontos asunud Runnymede’i kinost sai Chapters raamatukauplus ja University kinost USA mega mööbliahel Pottery Barn või mis asi ta on (masendav igal juhul). Kuulsin ka hiljuti Göteborgi juhtumist, kus kino hiilgeaegu taga igatsedes ehitatakse nüüd kalju sisse just selline uus massiivne saal. Neilgi kõik endised kadumas.

Tallinnas on vanalinnas asuval Nõukogude ajal ehitatud Sõpruse kinol kätte jõudnud loetud päevad kinona. Ammugi on seda pinda jaganud ka ööklubi Hollywood, edaspidine saatus on hägune, kuid praegu näidatakse seal maailma filmimeister Andrei Tarkovski 70. sünniaastapäevaks korraldatud retrospektiivi. Seitsme õhtuga seitse filmi eesti subtiitritega (“Viimast korda suurel ekraanil!” teatab ajaleht Sirp.) Üks populaarsemaid filmirezhisööre Eestis, tema “Stalker” on 1979.a. siin filmitud.

Ka 60-ndatel ehitatud kino Kosmos lakkab töötamast endisena. Kultuuriministeerium on siiski otsustanud, et see muinsuskaitse all olev hoone tegutseb edasi väärtfilmikeskusena. Mina olen just selliseks alati pidanud väikest vanalinnas asuvat Kinomaja, mis võõrsil repertory või revue kino nime kannaks. Seal loovutatakse lina vanadele klassikutele, joonisfilmidele jms.

Eesti joonisfilmid läksid möödunud nädalavahetusel New Yorgis täissaalidele! Kadunud Linda Pakri, kes kuus aastat juhtis sealseid igakevadisi eesti kultuuripäevi, oli selle festivali idee algataja ning nüüd viis tema sõprade ja abiliste vägi selle toreda projekti täide. Filme näidati Manhattani Two Boots / Pioneer teatris ja huvi tõttu korratakse kava 21.-24. skp. Ottawa animatsiooni festivaliga seotud kanadalane Chris Robinson esitles festivalil oma raamatut “Between Genius and Utter Illiteracy: The Best of Estonian Animation”.

Järgmine massideni jõudev eesti filmitoodang on ka joonisfilm: “Frank ja Wendy” esilinastub Pimedate Ööde Filmifestivalil. Seitse aastat kasvanud festival (nüüd pealinna piire ületades) on oodatud ja novembrit raviva toimega üritus. Kavas on muuseas 19 Euroopa Filmiakadeemia nominenti ja ka viis kanada filmi, nende seas Denys Arcandi “Les invasions barbares”, mis võitis Cannes’is, Weibke von Carolsfeldi “Marion Bridge” ja Thom Fitzgeraldi “The Event”. 19.11 seisuga oli PÖFF-i filmidele juba ette müüdud 3900 piletit. Põhipilet on Tallinnas 60 krooni ja teatud kinodes on mobiilmaksega ehk mobiiltelefoni kaudu ostetud pilet 10 kr. soodsam! Ka nii saab Eestis.

Kaks filmifestivali ongi Eestis kuulsust pälvinud ja traditsiooniks kujunenud: pimedate ööde samanimeline ja suvine Pärnu antropoloogiliste filmide festival. Suvel rändab maakohtades ka kinobuss. Läinud suve osavõtjate rekord püstitati Palamusel, kus “Nimed marmortahvlil” tuli vaatama 1300 inimest. (See ilmus nüüd videol ja DVD-l.) Kokku rõõmustas kinobuss suvel 11.000 inimest üle Eesti.

Ei taha küll lõpetada kurva uudisega, kuid kinoteadete hulka kuulub ka siinsesse kinodesse neil päevil saabunud saksa filmitoode parvlaeva Estonia hukust “Balti torm”. Rõõmustab Rein Oja mängimine Donald Sutherlandi kõrval, kuid ajakirjanduses kõlavad sõnad “mõnitus” ja palju hullemat veel. Eesti Mereakadeemia professor Heino Levald kirjutab 19.11 Eesti Päevalehes: “Arvan, et Eesti valitsus või president peaksid kaebama filmi autori riigi au haavamise ning tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest rahvusvahelisse kohtusse.” Nädalavahetusel käis seda vaatamas 1923 inimest. Eks ta ole uudishimu, kuid imestasin juba aastate eest, kuidas sellise katastroofi läbi elanud riigis inimesed Titanicut nii rohkearvuliselt vaatama tõttasid.

Riina Jõe Kindlam
Tallinnas

Märkmed: