https://raadiovabajyri.wordpre...
Eesti riigijuhid just nagu ei oskaks ümber orienteeruda rahvusvahelises situatsioonis, mis on pooleldi pöördelises – pooleldi evolutsioonilises muutuses.
Pean silmas kõike mis lähtub Kremli praegusest olemusest ja eriti situatsioonist Krimmis-Ukrainas, ühes majandusliku-rahandusliku maastiku muutumisega Venemaal, rääkimata meie regiooni militaarsest survestamisest Kremli poolt, koos veel mitmete meetmete ja operatiivmängudega.
Teisiti öeldes: Eesti riigi ja selle põlisrahva kaitsmise seisukohalt elatakse tegelikkusest irdunult. Põlisrahva huvide kaitsmiseks või koguni selle päästmiseks on tarvis, et Riigikogu oleks praegusest hoopis teisiti komplekteeritud. Selle juhtoinale Reformierakonnale on koalitsiooni kooshoidmine iga hinna eest aga ilmselt olulisem, kui eestlaste positsiooni kaitsmine eestlaste endi koduriigis. Või kas nad ei märka, et Eesti on juba kistud madala intensiivsusega konflikti, ehk hübriidsõtta Venemaaga Venemaa poolt? Siinkirjutaja ei mõista valitsuse ja Riigikogu neid liikmeid, kellede hoiakud on kinnitakerdunud Krimmi annekteerimise eelsesse perioodi.
Kes ministritest ja eelnõu SE 737 poolt hääletanud Riigikogu liikmetest annab garantii, et osa või lausa mitmed sellisel masinlikul viisil juurdetoodetud EV kodanikest ei kujune tulevikus eestivastaselt häälestatud aktivistideks? Järgmise põlvkonna Yana Toomideks, Dmitri Linteriteks või isegi Uno Puuseppadeks? Me mängime tulega situatsioonis, kus Venemaa suhtub meisse aina vaenulikumalt, ning sagenevad tema puusepatamised ja teised operatiivmängud meie vastu.
Varem mainitule lisaks (vt. selle essee 1. osa) näeb SE 737 ette kodakondsuse kiirkorras andmist “määratlemata” staatuses vanuritele, kes ei ole suutnud-viitsinud õppida eestikeelse kirjutamise ära, seda suhteliselt lihtsal tasandil. Ka selle erandi võimaldamine on ohtudega seotud, kuid teistel põhjustel.
Peame peamise tähelepanu siiski pühendama alaealiste küsimusele. Läänelikel riikidel tuleb respekteerida üksikisikute vaba tahet naturaliseerimise küsimuses (tahan ma seda kodakondsust või mitte?), mis paneb siinkirjutajat küsima: kas Reformierakond kuulub tegelikult üldse liberaalsete erakondade hulka?
Veto vabale tahteväljendusele
SE 737 loogika on võrreldav näiteks riigi B lähenemisviisiga järgnevas näites, mis puutub elundite doonorluse küsimusse. See tähendab: kui riigis A korjatakse elundeid siirdamiseks vaid juhul, kui potentsiaalne doonor oma elu jooksul selleks spetsiifilise nõusoleku andis, siis Riigis B eemaldavad kirurgid elundeid näiteks autoõnnetustes hukkunud “annetajatelt” ka neil puhkudel, kui lahkunuke ise enne oma surma selle tegemist tuliselt vastandas. Riik B vilistab seega isiklikute vabale tahteavaldusele. Tõeliselt vabades ühiskondades niimoodi ei käituta. Analoogilisel moel tapab Riigikogu vaba tahteväljenduse EV kodakondsust alaealistele enneaegselt peale surudes.
Välismaalaste lapsed jäetakse edaspidi ilma võimalusest otsustada – ütleme et 21. aastaseks saades – kas nad Eesti kodakondsust taotleda (saada) soovivad. Ka selle võimaluse pakkumine on liberaalne Eesti poolt, arvestades meie minevikku. Siinkirjutaja on aga alati arvanud, et Eesti peaks sarnanema Šveitsile – riigile mis ei anna kodakondsust üldse kergekäeliselt. Šveitslased elavad sealjuures aga käesoleva essee kontekstis palju vähem riskantses olukorras kui eestlased.
Ka kui Riigikogu otsustaks sisse viia “naturaliseerumine 21. aastaselt” regulatsiooni, annaks see meie ametnikele vähemalt võimaluse kandidaate vaagides otsustada, kas kodakondsuse saamine ühe või teise isiku poolt oleks ikka Eesti huvides või mitte.
Ka alla 15 aastased lapsed – nagu näeb ette praegune seadus – ei saa kuidagi olla veel täiesti küpsed ega vabad, mis puutub otsuse tegemisse Eesti kodakondsuse saamise-mittesaamise küsimuses, seda enam, kuna lastevanemad on need, kes esitavad vastava taotluse nende eest.
Kui kõnesolev eelnõu saab seaduseks, ja ilmselt see saab, surub Eesti riik EV kodakondsuse tulevikus vastsündinud imikutele peale, kes ei oma üldse veel ei selget mõistust ega individuaalset tahet. Nii valgustusaja traditsioon kui ka terve mõistus ütlevad: otsustusõigus kodakondsuse (ja sisuliselt ka identiteedi) valimise kardinaalses küsimuses tohib kuuluda vaid täiskasvanuks saanud inimestele.
“Majoriteedi” küsimus on meil praegu ka üldisemalt uuesti üleval – et millises vanuses on Eesti kodanikust inimeselaps saanud küllalt küpseks, et omada valimisõigust. Alles 21 aastasena tekib inimesele natukenegi küpsem mõistus pähe, arvab siinkirjutaja.
Passi väljastamine pole naturaliseerimine ja naturaliseerimine on midagi palju tõsisemat, kui passi vormistamine
Eestis valitseb nii mõnegi inimese peas endiselt segadus, kus passi väljastamist ehk tavalist kantseleiprotseduuri peetakse paljude poolt ekslikult kodakondsuse saamiseks või siis õigemini naturaliseerimiseks. Passi vormistamine on aga lihtsalt passi vormistamine, millel pole naturaliseerimisega midagi ühist.
Vahepealsed valearusaamad selles valdkonnas paistavad olevat olnud tingitud kontseptuaalsest pudrust ja kapsast, mis valitses Eestis Nõukogude ajal, ehk varasemate EV traditsioonide järsust läbilõikamisest koos lääneliku kodanikuõpetuse puudumisega okupatsiooniaastatel. Moskva tahtiski-tahabki, et neis asjus valitseks kontseptuaalne kaos, mida kuritarvitatakse meie vastu tänase päevani.
Passi väljastamine on siis suhteliselt lihtne paberimäärimine ehk riigipoolne vastutulek kodaniku seisuses olevatele isikutele, peamiselt reisimise ning vajaduse korral ka elukohariigi vahetamise hõlbustamiseks. Naturalisatsioonist kohe väga erinev ooper siis. Samad printsiibid kehtivad ka Venemaa ning Vene alamate ehk kodanike suhtes, sest selle teema poole see kirjutis siin liigub.
Kui passi muretsemine on nö köki-möki ja formalism, siis ideaalile lähedal asuvates riikides on kodanikuks kujundamine-naturaliseerimine (riik saab endale uue kodaniku, mitte inimene ei “võta” kodakondsust) ja selleks saamine suur verstapost inimese elus, eriti mis puutub tema identiteeti ja isiklikku psühholoogiat. Samuti ei tohi riigid oma kodanikke kergekäeliselt kodakondsusest ilma jätta!
Oskustööliste ja spetsialistide enese juurde meelitamise mündi teine külg on vabanemine ebasoovitavatest isikutest
Mistahes riigist pärit isiku elamisluba võib alati uuendatama jätta, kui selleks on põhjus olemas. Eesti kodaniku (kellel on arusaadavalt õigus elada siin nii kaua kui soovib) – aga ka kodanikuks naturaliseeritu – kodakondsusest ilmajätmine on teoreetiliselt võimalik, kuid mitte eriti soovitatav, ja seda massiliselt teha peetakse väga halvaks tooniks. Sellistest kaalutlustest tulenevalt tuleb kõiki siin kõnesolevaid protsesse Eestis palju tõsisemalt võtta, kui seda siiani tehtud on.
Võtame Venemaa näiteks. Eesti võib suhteliselt valutult loobuda siin elava-töötava Vene kodaniku või kelle tahes elamisloa uuendamisest. Sama kehtib ka (väidetavasti) kodakondsuseta vene päritolu isikute elamislubade suhtes. Viimasel juhul pole ükski teine riik üldiselt küll valmis sellist isikut vastu võtma, välja arvatud Venemaa, kui Venemaa selleks takistusi ei tee. Selles mõttes on kodakondsuseta staatuses olevad isikud mõnevõrra probleemsemad ka meie endi jaoks, kui elamislubadega Vene kodanikud Eestis.
Eelpool esitatud selgitus muudab paremini mõistetavaks, miks Vene kodakondsuse ning elamisloaga inimesed on paremad Eestile ja eestlastele, kui halli passiga muulased, hoolimata paljude Eesti poliitikute sellele vastu rääkivatest argumentidest ja loosungitest.
Parimaks variandiks on muidugi toredad, lojaalsed ja patriootilised EV kodanikud, kas nende eelkäijad on elanud siin aastatuhandeid või mitte. Kõige halvem variant on aga eestlasest või muulasest Eesti kodakondsuses isik, kes on ebalojaalne, või paneb reetmist toime, ja kellest on väga raske lahti saada, või keda tuleb koguni “hermansimmlikult” vanglas ülal pidada! Siinse põlisrahva jaoks on väga pahad sellised naturaliseeritud isikud, kes upitavad oma häälega Riigikokku neid erakondi ja poliitikuid, kes nurjavad põlisrahva ellujäämise strateegiaid ja võimalusi. Eesti kodakondsus valedes kätes on eesti põlisrahva jaoks praktiliselt sama hull, kui poomisnöör või automaatrelv.
Pärast kodakondsuse institutsiooni ehk kontseptsiooni leiutamist on valdaval osal inimkonnast kodakondsus juba sündimise hetkel olemas. Suuremas osa riikidest kas isa-ema kaudu, ja mõningates teistes riikides vastavalt sellele, kus inimene sündinud on.
1991. aastal või sinnapaiku EI muutunud kümned või koguni sajad tuhanded enamasti vene päritolu inimesed Eestis müstiliselt kodakondsusetuks, kuigi meie poliitikute enamus seda meile pidevalt kinnitatud on. Juhtus vaid see, et valdav osa Eesti poliitikutest hakkas väitma, et suur kontingent Vene kodanikke Eestis on kuidagiviisi otsustanud, Eesti valitsuse kaasabiga, end “kodakondsusetuks” ise määratleda, erinevalt neile täiesti identsetest inimestest (miks ka mitte kaksikvendadest või -õdedest) naaberkorteris või siis kõrvaltänaval, kes lasksid enesele selle asemel Vene passi vormistada. Need samad eesti poliitikud väitsid mingisuguse siinkirjutaja jaoks arusaamatuks jäänud loogika alusel sealjuures, et selline ülimalt ebatavaline – kui mitte ütelda et ebanormaalne – “kodakondsusetu” staatuse pakkumise nö lahendus Eesti riigi poolt teenib ka etniliste eestlaste strateegilisi huvisid. Et nii teha on meie kõikide huvides. Dekoloniseerimise Algatuskeskus, mille esimees ma tollal olin, püüdis tollal hoiatada nii hästi kui suutsime, et nõnda teha hoopis kahjustab Eesti ja eriti eestlaste huve. Kuid paljud teised rahvusmeelsed eestlased ei jaganud tollal asja tegelikku olemust, ega hakanud õigel ajal ega õigel viisil vastu.
Järgneb
