III osa
“Täiskasvanud” ning rahus (loe okupatsioonideta) eksisteerinud riikides otsustavad siseministeeriumide vastavad ametkonnad, kas isiku väide, nagu tema isamaa-emamaa keeldus talle passi või muud tõendit kodakondsuse kohta väljastamast ka tõele vastab. Et kas sellist isikut on tema kodumaa poolt kodakondsusest ikka päriselt ilma jäetud.
On esinenud muidugi selliseid juhtusid, mil näiteks keegi vabadusse pääsenud põhjakorealane kardab põhjendatult ühenduse võtmist Põhja Korea konsulaadiga, millest tingituna selline isik võib jääda situatsiooni, kus tal puudub reisidokument või muu kodakondsust tõendav dokument, ja talle asüüli pakkuv riik otsustab teda aidata, väljastades talle erandkorras halli passi. Kuid see polnud situatsioon, milles Vene inimesed end Eestis 90. aastatel leidsid! Eestisse okupatsiooni aastatel Idast sisserännanud isikud ei tulnud ju siia kuidagiviisi põgenikena, ja eriti mitte selle mõiste formaalses tähenduses. Kuna halli passi tuntakse kõikjal mujal maailmas üksnes põgenike passina, läks Eestil selle innovaatilise ja kummalise lähenemisega midagi ikka kolossaalselt viltu.
Kuidas kodakondsusetus nö tehniliselt tekib on omaette pikem lugu, (olles üldiselt seotud impeeriumide ja riikide tegeliku ning täieliku kustumisega – näiteks Austria-Ungari impeeriumi puhul), kuid Venemaa kui selline pole küll lakanud olemast! Perestroika raames toimus NSV Liidu nime kandnud Vene impeeriumis lihtsalt siltide vahetus, nii nagu 1917. aastal umbes analoogselt üks kord silte juba vahetatud oli. Ei oleks eriline ülelihtsustamine väita, et 1917. a. kommunistid kriminaliseerisid kapitalismi (Nõukogude) Venemaal ning selle haldustes, ja perestroika ajal kommunistid või siis “endised kommunistid” Venemaal (ja Eestis) selle jälle dekriminaliseerisid, peamiselt kõva raha teenimise huvides. Mees annab sõna, mees võtab selle ka tagasi! Mees muudab riigi nime ja muudab selle jälle tagasi, kuigi asjad sisuliselt vaid osalt muutunud on.
Vene riik ise ei lakanud küll vahepeal olemast. Okupatsioonide tagajärjel jäid mõned venelased ja teised impeeriumi subjektid vahepeal okupeeritud aladele ja mujale lihtsalt nö lohakile, umbes nagu sakslased Euroopa idapoolsetes riikides enne Teist Maailmasõda. Kuid miks eestlased neid küsimusi normaalsel viisil ei lahendanud, kui olukord seda võimaldas? Miks nn. hallid passid? Ning tagatipuks: miks me seda tsirkust ja fiktsiooni veel praegu legitimiseerime ja jätkame?
Kodakondsuse meelevaldselt ära võtmine Venemaa poolt 90. a alguses oleks olnud inimõiguste rikkumine, mida Venemaa ilmselt toime ei pannud!
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 15 ütleb: “Igal inimesel on õigus kodakondsusele. Kelleltki ei saa tema kodakondsust või kodakondsuse muutmise õigust meelevaldselt ära võtta.”
Kui Läti Vabariik oleks keeldunud või keelduks oma Eestis elada soovinud kodanikku passiga varustamast 90. a. alguses või teeks seda praegu, tuleks Läti suursaatkonnalt selle kohta selgitust paluda-nõuda. “Kas pole siis tegemist teie kodanikuga, või milles asi?” Samuti, mis puutub Kõrgõzstani ja kirgiisidesse, Vene Föderatsiooni ning Vene subjektidesse jne jne.
Kui Venemaa keelduks korduvalt passe oma kodanikele vormistamast, oleks vaja VF esindaja vaibale kutsuda, probleemi korduva esinemise-püsimise korral seejärel diplomaatilist nooti esitades. Sellise anomaalse olukorra püsides jääks normaalne riik – st kui Eesti seda oleks – enesele kindlaks ja kutsuks vajaduse korral esile diplomaatilise skandaali. Kas keegi välismaalane juhtub tõepoolest “lootusetult kodumaatu” olema otsustatakse suuresti selle najal, kas sellise isiku päritolumaa – loe siis antud juhul NSV Liit/Venemaa – keeldub talle passi väljastamast või mitte.
Mitte ükski enesest lugu pidav riik ei jää niisama uskuma indiviidi enese suulist arvamust väidetava “määratlemata” staatuse kohta. Teised riigid – erinevalt meist – lihtsalt ei jäta “kodakondsusega või kodakondsusetu” staatuse küsimust indiviidile enesele suvaliseks otsustamiseks. Varjupaika taotleva isikuga tegelev riik on ikka see, keda tuleb asitõenditega veenda selles, et kõnesoleva muulase päritoluriik on kategooriliselt keeldunud talle passi vormistamast või keeldunud teda oma kodanikuks muidu tunnistamast.
Selle asemel said nõrkade närvidega või siis eestlaste huve mittearvestavad valitsused 90. a. alguses hakkama massilise hallide passide alusetu väljastamise karuteenega. Eesti riik poleks tohtinud kunagi jagada “kodakondsuseta” isikute passe isikutele, kes olid-on tegelikult Venemaa kodanikud.
Või kas keegi ametnik-jurist seletaks palun millisel hetkel ning millise akti alusel need vaesed ohvrid oma Vene kodakondsusest Venemaa poolt inimõigusi rängalt rikkudes siis ilma jäeti, kui Vene Föderatsiooni on muidu NSV Liidu õigusjärglane kõikides teistes küsimustes?
Venemaa ilmselt jälgis seda “endiste kommunistide” eestlaste huve kahjustavat prohmakat meie riigis ja muigas, minnes mänguga vaikides kaasa, “aidates” ühel Eesti valitsusel teise järele kahasse seda õiguslikku anomaaliat läbi viia ja seda fiktsiooni püsti hoida. Kes jõuab tõestada, et skeemi autor polnud Kreml ise? See kõik on olnud tema, ja mitte eestlaste poliitilistes huvides.
Valdav osa venelastest 90. aastate alguse Eestis olid nö endiste Nõukogude kodanikena kogu aeg tegelikult Vene Föderatsiooni subjektid, seega Venemaa kodanikud – mitte Vene kodakondsuse nö potentsiaalsed kandidaadid, rääkimata mingisugusest “määratlematuse” hobuse unenäost. Kes ei viitsi kohalikku Vene konsulaati passile järele minna (mille lubamine oli veel üks eestipoolne kardinaalne viga!), sellele annavad eestlased lahkelt kodakondsuseta isiku passi, nagu sa ka päriselt kodakondsusetu oleksid! Aitame sul tituleerida end kodakondsusetuks! Ei tea mis heal põhjusel, kuid aitame-tituleerime ikka!
Ma ei ole ise “Eestimaa venelane” ega tea kuidas see nende poolt vaadatuna täpselt välja nägi, kuid eestlased (loe: Eesti ametnikud) esitasid tollal venelastele-mitteeestlastele ilmselt koguni valiku: tahad, vali Vene pass. Tahad, pakume sulle selle asemel EV halli passi.
Sellest kõigest on nii palju aega mööda läinud, et keegi hea inimene kellel on kaks Läänest saadud diplomit – üks kodanikuõpetuse valdkonnast ja teine historiograafias – võiks kirjutada väitekirja Eesti õigusest, rahvusvahelisest õigusest, ning Edgar Savisaare, Tiit Vähi, Andres Kollisti, Mart Laari ja teiste ametnike ja poliitikute kentsakatest otsustest tekitada massilist kunstliku “kodakondsusetust” Eestis Vene kodakondsete hulgas. Aga ka sellest, kuidas viiliti kõrvale reaalsest dekoloniseerimisest, võttes kõik lihtsalt vastu vaidlemata Eestisse enesesse. Miks Eesti poliitikud-ametnikud soovisid 90. a. algul kangesti arvata, et tuhanded ja tuhanded enamasti Vene päritolu inimesed Eestis maagiliselt ning järsult kodakondsusetuks jäid on selgusetu ja mõistusevastane, kui mängus ei olnud otseselt “karvast kätt”. Ning miks meie erakonnad ja rahvasaadikud seda tänapäeval jätkuvalt arvavad? Oleks huvitav kuulda nende selgitusi ja õigustusi tagantjärele. Mis kuradid ratsutasid Eesti poliitikuid, kui nad jagasid Vene kodanikele põgenike passe angroo? Kes olid selle Eesti põlisrahvale kahjuliku initsiatiivi konkreetsed autorid?
Nüüd soovitakse siis fiktiivse “kodakondsusetuse” staatuse ise valinud suure Eestis elava kontingendi arvu vähendada (kuna ka meie seda nüüd tagantjärele ebanormaalseks nähtuseks peame), sellistesse peredesse sündivaid lapsi Eesti kodakondsusega tingimusteta premeerides! Jään enese juurde, et taolistel “NSV Liidu” päritolu lastel on Vene või mõni muu kodakondsus reeglina tegelikult juba olemas, ja nad ei vaja Eesti kodakondsust.
Tuletan veel kord meelde: Eestisse elama tulemise puhul, aga ka tollal Eestis meie okupeerituse tagajärjel juba viibivatele muulastele on mingisuguse reisidokumendi olemasolu vältimatu eeltingimus EV elamisloa väljastamiseks, või siis selle mitte väljastamiseks, kui EV ametnikud pole elamisloa andmisega nõus. Jääb arusaamatuks miks täpselt EV 90. aastate alguses ja ka hiljem halle passe omapoolselt suurearvuliselt telliti selleks, et oleks midagi, mille alusel võimaldada Eestisse okupatsiooniaastatel õigusvastaselt asustatud inimeste legaliseerimist.
Hall ehk Nanseni pass on alati olnud lahjavõitu reisidokument, mida heatahtlikud riigid väljastavad vastutulekuna põgenikele ja teistele tõeliselt kodumaatutele isikutele, kelledel puudub igasugune võimalus passi hankimiseks oma päritolumaalt. Nõukogude ajal okupeeritud Eestisse õigusvastaselt asustatud venelastel ei puudunud võimalus Vene passi saamiseks VF käest ei aastal 1991, ega ka praegu. Oleksime pidanud piirduma elamislubade andmisega või mitteandmisega nendele Vene passidega (Leedu passidega, Armeenia passidega jne) varustatud muulastele, keda me Eestisse tõesti jätta soovisime, mitte ruttama käpardlikul kombel ja meeletul hulgal halle passe trükkima.
Meie poolt oli see Nanseni passide täielik väärkasutamine ning maailmas minu teada mitte kunagi varem esinenud väga halva pretsedendi, aga ka kohaliku probleemi tekitamine. Kas selle värgi autorid sellest ka aru said, või saab seda saatusliku viga lihtsalt selgrootusega seletada?
Küsimus mida ei tohi silmast lasta on: kas Venemaa keeldus või oleks tõesti keeldunud Vene passe väljastamast kümnetele tuhandetele oma kodanikele Eestis 90. a. algul, aga ka praegu?
Keegi on meid kas manipuleeritud ja petnud, ja oleme ise juhmid olnud, või Kodakondsuse- ja migratsiooniamet oli otsustaval hetkel valedes kätes koos teistega, kes kujundasid tollal meie elamislubade ja kodakondsuse andmise printsiipe.
Järgneb
