Kodanikujulgus on demokraatlik voorus. Kõik kodanikud võivad kasutada neile põhiseadusega tagatud õigust oma arvamuse vabaks avaldamiseks. Oma mõttelt on kodanikujulgus, sh ka konstruktiivne kriitika, vaimne vastupanu, mis aitab leida lahendusi esilekerkivatele probleemidele.

Mis on kodanikujulgus?

Kodanikujulguse sisu pole isiklik kättemaksuhimu või kasusaamine, vaid ühiskonna arenemisele suunatud diskussioon. Vaidlemine toimub „tsiviilselt” ehk silmast-silma, mitte anonüümselt või selja taga. Oma veendumuses kindlad inimesed on algatanud revolutsioone, päästnud inimelusid, hoidnud ära ebaõiglust ja aidanud kaasa sõdade lõpetamisele. Praeguses ohustatud maailmas vajame julgeid inimesi, sest julge kodanikusekkumine on „südamest tulev poliitika”, kus inimesed püüavad „altpoolt” midagi kaasamõtlemise ja argumenteerimisega muuta. Ajalugu on tõestanud, et probleemsetes olukordades ei tohi me jääda vaikijateks, vaid peame kompetentselt avaldama oma mõtteid ja tundeid, virgutamaks avalikku vaimset mõttevahetust. Maailmas on liigagi palju kaasajooksikuid.

Jääda väärikaks

Ehkki ka demokraatlikes riikides kasutatakse vahel kriitiliste kodanike suhtes ähvardusi, karistusi ja põlu alla panekut, on oma arvamust avaldada kerge. Tihti vaikitakse aga mingi eelisseisundi säilitamise või oma karjääri ohutuse huvides. Autoriteete usaldatakse pimesi, inimestel on hirm vasturääkimise, vastupanu ja konfliktide ees. See on ohtlik tendents, sest siis laseme võõral ennast manipuleerida või oma eesmärkide elluviimiseks kasutada.

Tsiviiljulguse puhul on tegu eneseväärikusega. Kui jääme kindlalt oma väärtushinnangute juurde, kogeme ka isiklikku vabadust. Tsiviiljulge vaidlus ei põhine süüdlase otsimisel või hävitaval kriitikal. Pealegi kitsendame end lapsikult, oodates, et meid „armastaksid” need, kelle arvamust me ise ei pea vajalikuks aktsepteerida.


Hirm „tugevamate“ ees

Auschwitzi surmalaagri komandant, kelle käsul mõrvati sadu tuhandeid inimesi, väitis, et täitis sellega vaid oma kohustusi. Politseinik, kes laskis Berliini müüri ääres maha põgeneja, kinnitas, et ta pidi tulistama kohustuste tõttu. Autoriteedikuulekaina ei kuulanud need inimesed oma südametunnistuse häält.

Kuid kas seesama fenomen ei tule esile ka mõnedes organisatsioonides? Paljude liikmete käitumist määrab hirm teiste, „tugevamate” ees. Isoleerimishirmus hoitakse koosolekutel suu kinni ja lülitatakse oma mõtlemine välja, sest isikliku arvamuse esitamisega kaoks mugandumise teel omandatud kaitstus. Spontaansed impulsid vasturääkimiseks ja soovid muudatusteks hukkuvad kuulekuse kasvamise tagajärjel. Seda rohkem klatshitakse selja taga. Pimeda valelojaalsusega kahjustatakse aga oma kaasinimesi.

Kus lõpeb kodanikujulgus ja algab lihtlabane pealekaebamine?

Lugesin hiljuti nekroloogi saksa tuntud ajakirjanikule Peter Boenischile, milles Michael Jürgs kirjutab ühest episoodist lahkunu elus. Boenisch kutsuti kord suure bulvarilehe Bildzeitung kirjastaja Axel Springeri juurde. Viimane lehvitas ta nina all üht kirja ja küsis: „Te olevat väitnud, et ma olen hull. Kas see vastab tõele?“ Boenisch vastas: „Jah, olen küll, kuid mitte nii peenes stiilis!“ Springer hakkas naerma, karistati mitte Boenischit, vaid pealekaebajat. Miks? Sest Boenisch julges oma sõnade taga seista. Pealekaebaja oleks ju ise võinud Boenischiga olukorra klaarida. Kirjaga püüdis kaebaja ilmselt endale korjata punkte ja kahjustada Boenischit. Sellel polnud midagi tegemist kodanikujulgusega.

Ka minu peale kaevati kirjalikult ühele ametkonnale. Saades sealt kirja koopia, helistasin kirjutajale, kelle esimeseks küsimuseks oli – kust te seda teate? See lause ütles kõik. Pealekaebaja „peenes keeles“ kirjutatud selgitus polnud sugugi mure teatud olukorra pärast, kuigi ta seda kirja algul väitis. Veel vähem oli tal soovi millegi muutmiseks, kaebus oli kirjutatud lihtsalt minu maine kahjustamiseks. „Daam, keda ma isiklikult ei tunne,“ seisis minu kohta kirjas, mis oli kokku klopsitud kuulujuttude põhjal. Pealekaebaja laskis ennast teistel ära kasutada, ta polnud vaevunud tõsiasju uurima ja üksnes oletas tõde. Kirja autor keeldus minuga telefoni teel vestlemast, öeldes: „Teiesugustega ma ei räägi, head õhtut!”

Vaenlaspildid

Saksa psühhoanalüütik Kurt Singer, kelle raamatuid olen selle artikli kirjutamisel algallikana kasutanud, on öelnud: „Vaenlaspiltide hävitamine tähendab küsida iseendalt: millised tundmused valdavad mind viibides niisugustes vaenusuhetes? Kui tugevat vihkamist tunnen tema suhtes? Milliseid hirme tunnen ma ise „vaenlase” ees? Mida sooviksin “vaenlaselt”? Kas ma ei ründa “vaenlases” midagi niisugust, mida peaksin suruma alla iseendas?

Vaenlasega ei kontakteeruta, kuna tema ees tuntakse hirmu. Suhetes, milles luuakse vaenlaspilte, on tähtis teistele näidata, kui paha ja kuri teine on, selleks, et rünnata siis tema kurjust. Tähelepanu on pööratud vaenlase süü tõendamisele.” Siit leidsin ma enda jaoks vastuse küsimusele, miks pealekaebaja ei soovinud minuga asja otseselt arutada.

Kui kodanikujulguse puhul otsitakse vigade puhul vastust küsimusele, miks asjad viltu läksid; kuidas me saaksime neid parandada ja edasi liikuda, siis (anonüümsed) kaebekirjad tähendavad esiteks demokraatliku ühiskonna eetika ja moraaliväärtushinnangute sügavat rikkumist ning teiseks demonstreerivad need lihtsat kättemaksusoovi, ükskõik mis seda ka põhjustanud poleks.

Singeri kohaselt ei tunnista me vaenlaspiltide varal lootusetuks mitte ainult vaenlase, vaid ka iseenda. See hoiak, mis loob vaenlaspilte, vähendab ka enda tegutsemisvõimalusi. Kindlasti ei ole mitte ainult konstruktiivsem, vaid ka meeldivam ja ausam käsitleda ühiskonna ebakohtasid või vigu otseselt. Sellega välditakse kibedust ja saavad asjad lahendatud.
•••

Käesolev lugu on mõeldud julgustusena. Krooniliste pealekaebajatega ei pea keegi meist leppima, sest siin ei ole kodanikujulgusega mingit pistmist. Vastupidi, tsiviiljulgus tähendab seda, et me julgeme avalikult pealekaebajate mürgi vastu võidelda. Pealekaebamine on iseloomulik diktaatorlikele ühiskondadele, mitte aga demokraatlikele.

Märkmed: