Hilissuvel, parajasti üheaegselt seenehooaja algusega metsas avati Newfoundlandis asuva Gros Morne'i Rahvusliku Looduskaitseala peahoones seenefotode näitus. Kuue esitatud seenefotograafi hulgas on neli eestlast: vanemteadur Bellis Kullman Eesti Põllumajandusülikoolist, tunnustatud seenefotograaf Vello Liiv Saaremaalt, Toronto Seeneklubi president Vello Soots ja Andrus Voitk Corner Brook'ist. Teised esinejad on Gros Morne'i vanembotanist Michael Burzynski ja Guelph'i Põllumajandusülikooli mükoloogia emeriitprofessor ning seeneraamatute autor George Barron. Kõik eksponeerijad peale viimase osalevad tänavuses Newfoundlandi Seenelaagris, mis leiab aset sügisel Gros Morne'is asuvas Killdevil Lodge'is.

Gros Morne National Park on Kanada unikaalsemaid looduskaitsealasid ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Park on üks Newfoundlandi suurimaid turismi tõmbenumbreid, mida külastavad tuhanded looduse- ja matkahuvilised igast maailmakaarest. Seenefotode näituse ideega tulid välja Gros Morne'i vanembotanist Michael Burzynski ja kohaliku loodusesõprade seltsi esimees Andrus Voitk. Eelseisva seenelaagri kavandamisel tekkis neil mõte, et seenefotode näitus seenehooajal oleks laagrile ilus sissejuhatus. Idee sai Gros Morne'i juhtkonna poolt sooja vastuvõtu ja nii tekkiski praegune näitus.

Oma jutuajamises kohaliku pressiga ütles Gros Morne'i peamaja juhataja Marilyn Parsons, et tal on heameel, et viimaks arendatakse seeneteadust, kuna nii mitmed turistid tulevad peamajja seenealaste küsimustega, millele staap ei suuda vastata. "Me teadmised seente kohta on paraku üpris kesised," lausus ta. "Seened torkavad matkajaile silma oma värvirikkuse ja huvitava kuju tõttu, mistõttu esitatakse meile nende kohta järjest küsimusi. Meie majast käib läbi üle saja turisti päevas. Nüüd on matkajal võimalus tutvuda seentega, mida ta meie metsas näeb ja võrrelda neid nii mannermaa kui Põhja-Euroopa seentega."

Gros Morne'i vanemteadur Burzynski hindab rahvusvaheliste teadlaste abil peetava seenelaagri ideed. "Meil on olemas võrdlemisi täpne loomade ja taimede nimekiri," ütles ta, "kuid pargis esinevatest seentest pole meil aimugi. Euroopa on selle koha pealt palju arenenum. Maades nagu Eesti on olemas Punane Raamat, kuhu kantakse haruldaste või ohustatud seeneliikide nimed, mis siis looduskaitse alla kuuluvad. Meie seda teha ei saa, kuna me isegi ei tea, millised liigid siin kasvavad, rääkimata sagedusest või ohustatusest. Loodetavasti on eelseisev seenelaager sellise nimekirja koostamise esimene samm."

Peahoone seinal on seitse paneeli. Esimesel on lühike sissejuhatus ja iga fotograafi kohta kokkuvõtlik tutvustus koos mustvalge portreega. Järgnevad kuus paneeli on kuue fotograafi tööde näituseks. Igalt fotograafilt on kümme 8 x 10 tolli suurust värvifotot. Gros Morne tellis selleks eraldi raamid, et näitusele anda ühtlase ilme. Üldmulje on väga huvitav, värvirikas ja ilus — "fantastiline" on hinnang, mida peamaja töötajad on korduvalt külastajailt kuulnud. Burzynski oli näituse kvaliteedist nii vaimustatud, et hetkel uurib ta võimalust sellest rändnäituse teha. Ega Toronto Eesti Maja pole sellest huvitatud?

Märkmed: