E.E.L.K. ja EELK koostööna valminud lauluraamatu komisjoni koosolek Stockholmis 1990. Vasakult: praostid Einar Soone, Andres Põder, Joel Luhamets, õp Armand Leimann, praost Jaak Salumäe, peapiiskop Konrad Veem, õp.Andres Taul, assessor Tõnis Nõmmik, prof Hugo Lepnurm, õp Oskar Gnadenteich ja prof Roman Toi. Foto: arhiiv
Eesti taasiseseisvumisel sai võimalikuks ka tihedam läbikäimine kodu- ja väliseesti luteri kiriku vahel. Esimese tõsise koostöö tulemusena ilmus 1991. aastal uus kiriku laulu- ja palveraamat. Siis tekkisid ka kontaktid kodu- ja väliseesti vaimulike vahel, esimesed vastastikused külaskäigud ja ühised jumalateenistused.
Kuna nõukogude okupatsioon, kes lahutas kirikud, oli lõppenud, kerkis loomulikuna päevakorrale kiriku ühinemise mõte. Välis- ja kodueesti kiriku ühendamise protsess on tõusude ja mõõnadega kulgenud alates 1993. aastast. Loodi vastav nõukogu, mis pidas aktiivselt ühinemisläbirääkimisi. Kuid sellega kahjuks kaugele ei jõutud, sest hakati tegema teostamatut — põhimäärust ühtlustama.
Ühinemisega hakati taas tõsisemalt tegelema pärast peapiiskop dr Andres Tauli ametissevalimist 2007. aastal. „Minu eesmärk peapiiskopina on EELK ja E.E.L.K. ühinemine nii ruttu kui võimalik. Sõna „ühinemine“ pole siin tegelikult õige kasutadagi. Ei ole teada, et keegi oleks kunagi ametlikult väitnud, et kodu- ja väliseesti luterlikud kirikud on kaks eri kirikut,“ sõnas Taul peapiiskopiks saades.
Toronto Peetri koguduse organist maestro Roman Toi seisukoht on alati ühene olnud: „Ma ei ole kunagi EELKst välja astunud, mind ei ole sealt kunagi välja visatud ja see kirik siin peab olema sama mis kodumaal! Meil on peamiselt ühesugune liturgia, ühesugune õpetuslik alus ja lauluraamat. Mina igatahes näen ette ühte ülemaailmset eesti kirikut, mis ulatuks Ameerikast ja Kanadast Austraaliasse.“
EELK peapiiskop Andres Põder ja E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul allkirjastasid 2009. aastal Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühinemislepingu tingimuste eelnõu, kus kogu protsess punkt punktilt kirjas on (vt eelnõu täielikku teksti http://www.eelk.ee/e.e.l.k./).
Eelnõu sätestab, et E.E.L.K. jätkab ühinemise järel EELK Väliseesti piiskopkonnana, kel on oma konsistoorium, tegevuse aluseks endiselt E.E.L.K. põhimäärused, oma agenda ja oma jumalateenistuste ja ametitalituste kord. Ühised on Piibel, kiriku laulu- ja palveraamat, usutunnistused ja luterlikud konfessionaalkirjutised.
Ühistegevust korraldatakse omavaheliste kokkulepete alusel muusika, hariduse, kultuuri, meedia, diakoonia, laste- ja noortetöö ning vaimulike osas. Üha enam vaimulikepuudust kannatav E.E.L.K. on viimastel aastatel saanud ses osas palju abi kodumaalt. Mitmedki kodueesti õpetajad on teeninud lühemat või pikemat aega väliseesti kogudusi. Elu näitab, et see nõudlus suureneb aastatega veelgi.
Kodumaa luteri kirik — EELK on oma seisukoha välja öelnud juba 2008. aasta kevadisel kirikukogul, kus otsustati pidada õigeks ja toetada kodu- ja väliseesti luterlaste osaduse taastamist ühtse kirikuna, käsitledes seda kui jätkuvat protsessi, mida teostama on volitatud peapiiskop ja kirikuvalitsus. Ühinemisleping jõustub alla kirjutamise hetkest.
Juba peapiiskop Konrad Veem nägi EELK-d ühtse kirikuna. Ta toob oma raamatus „Eesti vaba rahvakirik“ ära nii Tallinna kui Stockholmi konsistooriumi 1988. aasta andmed ja teeb kokkuvõtte: „Aastal 1988 on EELK-l ühtekokku 209 kogudust ja 172 vaimulikku.“