Eesti on olnud ajaloo vältel paljude sissetungijate ja ajavoolude ristmikul. Väljarändajatele on ta aga jäänud kaugeks koduks oma kultuurimaa ja riigiga. Tänavuse isamaareisi võtsin ette vanaisana, et tutvustada seda maad ja rahvast meie oma eestlastest eemal elavale järeltulijale, kes avastaski oma juured ning konarlik eesti keelgi muutus paremaks.
Juba lennuväljal võeti meid lauluga vastu. Viidi õepoja Anto Tõrsi ja ta abikaasa Ülle Puusepa kodusse Miiduranda Viimsi poolsaarel, otse Soome lahe ääres. Uus üllatus — 22 lähisugulast vanuses 2—85 aastat ootasid naerulsui. No kuidas saaks siis tulijadki teistmoodi käituda. Jah, sugulased ja sõbrad on suur sild meie rahva üksteisemõistmisel. Külastasime nädala vältel seekord Tallinna, Tartut ja Kuressaart. Lõpus võisime siis laulda — „Eesti on me' isamaa...“
See oli rahva vaim, mis ühislaulus ja tantsus andis laulu- ja tantsupeolt kojuminevaile osavõtjaile uut värskendust. Ants Paju andmeil oli Idast kohal umbes 600 endiste väljarändajate järeltulijat. Lääne eestlaste arvu on raske hinnata, küllap neid mitu tuhat oli. Meie noorte külaskäik Rocca al Mare Vabaõhumuuseumisse andis lisateavet meie rahva arenguloole. Tartus oli peamiseks vaatluskohaks ülikool, Kuressaares lossimuuseum jpm.
Olga Kistler-Ritso okupatsioonimuuseum Tallinnas tundus arhitektuurilise barakina. Barakki see kujutaski. Meeldiv oli näha muuseumi seinal suurt Vello Karuksi fotot. Ta oli üks suuremaid muuseumi mõttele kaasaaitajaid. Tema muretses muuseumisse Kanada eestlaste ajaloo, „ESTO tee Torontost Tallinna“ jm. materjali väliseestlaste võitlusteedelt.
Viimsis olev Laidoneri Muuseum sai alguse juba Eesti Vabadussõja lõpul 1919.a. 1940.a. oli seal 10.000 eksponaati. Nõuk. okupatsioon pillutas asjad laiali. Pärast Eesti Vabariigi taastamist hakati materjale uuesti koguma, kuid riiklikuks sõjamuuseumiks sai see alles a. 2003. Arhiiv dr. phil. Hannes Walteriga eesotsas on süstemaatiliselt uurinud ja kogunud sõjaajaloolisi andmeid. Vestlesin tema ja ta abilise pr. Lanusega eriti admiral Pitka saatusest, mis tõi mind muuseumi isegi teist korda. Tuhala mehed Harjumaal püstitasid ühele kõrgendikule ausambad Pitkale ja ta kolmele punaste poolt mõrvatud pojale. Panid sinna isegi admirali surmadaatumi. Oletuste jäljed viisid siiski edasi Läänemaa suunas. Pitka tütrelt saadud juuksekarva analüüsi kaudu loodetakse kindlaks teha tema tegelik haud. Muuseum jättis mõjuva mulje, eriti Vabadussõja aegsete väejuhtide maalidega.
Lagedi Vabadusvõitluse Muuseum Harjumaal oli suurest vihmasajust muutunud saarekesteks. Muidu kiirevooluline jõgi oli paigale seisma jäänud. Oli näha, et pooleliolev linnus oli maast märksa kõrgemale tõusnud. Tankide ja teiste raskerelvade arv oli samuti suurenenud. Juhataja Johannes Tõrs oli uhke, et ta oli suuremal osal neist saanud mootorid sõidukõlbulikuks muuta. Ta juhtis tähelepanu helgiheitjale, millega merd kuni Helsingini valgustada saab. Muuseum on juurde saanud ka palju teisi esemeid ja dokumente. Muuseumi hiljutist juubelit oli tulnud pühitsema 350 isikut, ka teiste maade sõjaväeatasheed. Suurimaks auks osutus talle aga Euroopa Sõjaveteranide Liidu presidendi, prantslase Henri Rosti auraha, mille tagaküljele graveeritud pühendus. Tõrsi töö olevat eriti väljapaistev ja eeskujuks Euroopa rahvastele. See töö, mis on tehtud Lagedi Vabaduse Pargis ühe mehe initsiatiivil, väärib hindamist. Tema kaudu on levitatud ka eksiileestlaste vabadusvõitluslikku teavat.
Sõpruse Park. See on Tallinn-Tartu maantee lähedal Põtsamaal ja on rajatud Jõgeva mehe Ants Paju poolt juba kommunismi ajal. Ta ise on Siberisse viidud eestlaste laps. Seda mõtet ajendas Vorkutasse elu jätnud isa hingega ühenduse loomine pargi kaudu, kuhu on istutatud umbes 300 nimelist puud, paljud neist teiste riikide prominentide poolt. 15. juunist 20. augustini toimub Sõpruse Pargis Rahvusvaheline Graniitskulptuuri pidustus, millest võtavad osa Taani, Soome, Läti, Leedu, Poola ja Eesti skuptorid. Põltsamaa Sõpruse Pargi Sihtasutus lubab graniiti jäädvustada kõigi nende nimed, kes toetavad projekti 5000 Eesti krooniga. Arveldusarve Eesti Ühispangas kannab numbrit 10220016621010.
Eesti põllumeeste mured. Need said mulle selgeks, kui Tartu Põllumeeste Ühenduse esimees Jaan Sõrra meid Tallinnast Tartusse, sealt Saaremaale ja tagasi Tallinna sõidutas. Kogu sõidu jooksul tegi ta küll vist ligi sada kõnet põllumeestele ja andis sõidu pealt ka ajalehtedele neli intervjuud. Saime aimu põllumeeste elust Euroopa Liidu tingimustes jpm.
Kodu kaugel kodust: Noppeid Eesti reisilt
Arvamus
TRENDING
