NYi rahvatantsurühm "Saare vikat": Kalju Ets, Linda Kangro, Liina Sarapik, Taivo Ets, rühmajuht Liisi Vanaselja, Irene Kuhn ja Mart Kuhn.
Vaatamata sellele, et kultuuripäevade foto- ja filmiüritused tärkasid kevadvärsketel NYi tänavatel, ei saanud see enam kui 30 aastat väldanud üritus ametlikult alata ilma maasikate, vahuveini ja rahvatantsuta kesklinna Eesti Majas. Magus kihisev tähistab kunstinäituse avalööki Eesti Maja kaarjas (fassaadi järgivas) sinises saalis ja rahvatants omakorda, et tema kitsast hall-valgest lühtritega saalist on saanud mõneks päevaks eriline kultuurikeskus.
NYi Eesti Maja fassad East 34-dal avenüül. Taustal paistab Empire State Building.
Omapärasesse kaunisse majja koguneb tol kevadpühade nädalavahetusel kaasmaalasi igast ilmakaarest. Lisaks külalisesinejatele Eestist saabus kunstnikke taiestega New Mexicost ja Seattle’ist. Kanadast tulnuid torkas silma kümmekond. Olenevalt üritusest ja kellaajast valitseb selles väikses ja hubases majas vägagi erinev õhkkond, mille loob kohalolev rahvas.
Hommikusteks loenguteks kohale tulnud vanemat kohalikku publikut tervitavad piletilauas noored abistajad. Äratuntavad s.a. kultuuripäevade oranzhides või tumesinistes särkides ja kandes Tallinna Linnateatri vara või shokolaadikaste, nende väed kasvavad tegemistega võidu. Kes neist on aastaid, kes vaid mõni kuu NYis, kuid eesti kultuuriürituste (aasta vältel pidude, filmiõhtute jne.) korraldamisel lööb teatud pühendunud noor tegijaskond käed külge.
Piia Pretz tõi keraamilisi loomeid kaasa Seattle'ist.
Võib vaid järeldada, et USAs sündinud noored ei ole piisavalt kursis ja/või pakutavast huvitet. Välja arvatud truud Saare vikati rahvatantsijad, ei hakanud sel aastalgi silma tuttavaid semusid gaidi/skaudilaagri päevilt. Huvitunud pensionäride ja noore Eestist tulnud laine vahel laiub oma kohalikku elu elav suur eesti kogukond. Loodetavasti on neil teisi aegu ja põhjuseid selle maja lävele ilmumiseks, nagu eesti koolikella kutsel.
Loodusfondist diskoni
Viido Polikarpus, abikaasa Heli ja Valdeko Virunurm, Seabrooke NYst.
Pakutav temaatika ja pakkujad ise on igal aastal intrigeerivad. Selles majas omal ajal leiba teeninud Viido Polikarpus peab 1997. aastast Tallinna Eesti Maja ja annab välja ajakirja Global Estonian. Ta esitas “Tähelepanekuid praeguse elu kohta Eestis” ja kirjutas kultuuripäevade järgselt e-postis “külmast Eestist, kuhu kevad pole jõudnud”: “Kultuuripäevad peaksid väliseestlasi rohkem huvitama, neid on vaja, et eestlaste kollektiivset mälu värskendada. /…/ Linda Pakri teeb uskumatult head tööd! Ja muidugi Marek (Marana) ka! Väärivad tänu ja kiitust!”
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Robert Oetjen.
Eesti Looduse Fondi juhatuse esimees Robert Oetjen on Ameerikas sündinud (mitte-eestlane) ega teadnud Eestist suurt midagi, kuni jõudis sinna USA rahukorpusega 90-ndate alul. Kultuuripäevadel pidas ta kaks loengut veatus eesti keeles: “Kuidas jääda rikkaks? Eesti loodusväärtuste hoidmine” ja “Eesti areng keskkonna arvelt? Tasakaal loodushoiu ja majanduskasvu vahel”. Viimase käigus näitas ta filmi rootslaste kaastööst Väinamere projekti raames, mis toetab nii loodus- kui hiidlaste endi kaitset, s.t. saare elanike elustiili ja töö säilitamist. Lektor ise jäigi Eestisse elama, kus tal on nüüd pere.
Teine noor köitev esineja Eestist oli filmitegija/operaator Veiko Taluste. Lisaks kaasatoodud dokumentaalfilmidele tutvustas ta oma hetke suurtööd, nii mahult kui pühendumuselt, milleks on film türgi eestlaste ajaloost. Ta näitas ja kommenteeris filmi toormaterjali, võetud üle maailma sõitvate Rolling Estoniansi meeskonnaga möödunud suvel. Türki rännanud kaasmaalastest on varem kirjutanud Aarand Roos ja neid on kolmel korral külastanud ja filminud kadunud õpetaja Helmut Rüdmik. Ka endise presidendi Lennart Meri südameasjaks on olnud püüe valgust heita türgi eestlaste saatusele.
Aastal 1886 asutas ligi 300 kaasmaalast Novo Estonskoje küla. Vägivalla ja muude raskuste tõttu rändasid paljud pered tagasi Euroopa poole ja nüüdseks elab antud külas kolm eestlast. Tunniajalise dokfilmi loodab Veiko Taluste valmis saada järgmiseks aastaks.
Nagu Linnateatri “Palju õnne argipäevaks” lendav turnee, rändas kirjanik Tõnu Õnnepalu New Yorgist Torontosse ja Seattle’isse esinema. Kultuuripäevadel tutvustas ta “Eesti kirjandust uues Euroopas”. Luuletaja Urve Karuks Torontost rääkis teemal “Kuidas ja millest luuletused tekivad”, millele lisas näitlikke tekste kahasse Liisu Mikiveriga Washingtonist.
Saali publik vahetus taas Marko Matvere ja Jaan Tätte kontserdiks, kus valitses märksa vaoshoitum õhkkond kui nädal varem Toronto Eesti Maja kõrtsis. Asi tundus olevat keskkonnas. Ju ei osatud ka pettuda Ivan Orava mitteilmumise tõttu, kuid laulud ise mõjuvad nii lühtri- kui küünlavalguses.
Maja oli õhtuti pungil, vaatamata sellele, et laupäeval ei korraldatud viimastel aastatel populaarset eurostiilis diskoritega n-ö pimikut, vaid pubis mängis vana head rock and rolli kohaliku Urmas Kärneri vana hea kamp the Puus Brothers. Nagu kandvad jõud noores metsas.
(järgneb)
Luuletajad Urve Karuks Torontost ja Liisu Mikiver Washington D.C.st vestlevad teadustaja Raivo Otsmaniga Atlantast.
