Mähe on pisike asum Tallinna servas, kohe Pirita lähedal. Kunagisest aianduskruntide ja suvilate rajoonist on tänapäeval saamas eramajade piirkond.
2000.a. suvel oli Mähe rahvas hämmingus: ei tea, mis tükki nüüd siin võsa vahel mängima hakatakse? Igatahes oli metsaveer Tallinna Linnateatri rahvast tihedalt täis ja askeldamine käis. Peaosas tundusid olevat näitejad Liina Olmaru ja Indrek Sammul. Puid istutasid. Oma viiskümmend pisikest kuuske sai tee äärde mulda. Siis pandi roheline võrkaed püsti. Ja kogu lugu. Aastaks.
Paberimajandus võttis aega neli aastat
Indrek naerab, kui etendust nimega „Puude istutamine“ meelde tuletab. „Kõik sai tegelikult alguse juba ammu enne puude istutamist. Elasime Liinaga Toompeal. Kuna Linnateater oli ju linna oma, siis leidis linn meile mingisuguse elamispinna, kus pesitseda. Aga see oli äärmiselt ajutine variant ja nii me hakkasime otsima korterit kusagil rohelises kohas. Maja ehitamine tundus mõeldamatu — raha pärast. Aga siis sattusime ükskord Mähele külla Liina vennale, kes siinsamas meie kõrval elab. Ja vend ütles, et siin on ruumi küll, ehitage maja. No ja siis me tõepoolest mõtlesime, et miks mitte. Maa oli ju olemas, Liina vanaema jättis selle mõlemale lapselapsele. Ja kui siis veel selgus, et maksma läheb üks väike maja umbes sama palju kui Tallinna kesklinna kolmetoaline korter...“ meenutab Indrek, kes räägib ka Liina eest — näitlejate elu, kui üks on proovis, siis teine kodus. Theodoriga. Theodor on Liina ja Indreku pisipoiss, kel vanust juba kahe aasta ja viie kuu jagu.
Paraku ei tähendanud maja ehitamise mõte seda, et kohe kopa maasse lüüa sai. „Igasuguste paberite ja lubadega — maade tagastamine oli parasjagu pooleli — läks aega neli aastat! Aga selle eest ehitati maja valmis viie kuuga. 2002.a. saime sisse kolida.“
Indreku ja Liina pisike rootsipunane maamaja on künka otsas. Et just rootsipunane ja maamaja, see oli Indreku kindel tahtmine. Selgus, et Liina oma ka. „Ainus, mille üle arutasime, et kas akende ümber tuleb must või valge piirdelaud. Tuli must, aga aknaraamid on see-eest valged. Ja vihmaveerennid ka. Aga tegelikult on meie maja täpselt samasugune kui meie näitlejast sõbra Jaan Rekkori oma Pärnus,“ reedab Indrek inspiratsiooniallika. „Jaanil polnud selle vastu midagi, et me samasugust maja tahtsime ehitada. Andis oma arhitekti numbri ja nii see läks. Tõsi, Jaani maja on natuke suurem. Ja kuna meie oma on mäekülje peal, siis on see ka natuke jõnksulisem,“ näitab Indrek.
Esimene ehmatus: kuidas me siia ära mahume?!
Kuigi maja sai põhimõtteliselt plaanitudki väiksem, oli esimene ehmatus suur. „Kui vundament oli maas, hoidsin kahe käega peast kinni — nii väike tundus. Et kuhu siia veel saun ja pliit mahuvad, isegi ei mahu kolmekesi ära. Liinal oli täpselt sama tunne. Et väike mis väike,“ naerab Indrek tagantjärele ehitusaegset optilist petet. Kui seinad juba kerkima hakkasid, ei tundunud enam väike midagi. Kõik mahtus ära ja praegu aetakse läbi vaid esimese korrusega, teine on veel pooleli. Küll ükskord saab see ka valmis, arvab Indrek.
Ahi on Indrekul ja Liinal, muide, kah samasugune nagu Jaan Rekkoril. Selline suur ja keset tuba, tuli paistab kahelt poolt. Ainult et teine mees ehitas. „Oli sihuke omamoodi huumoriga eluaegne ahjumeister Märjamaalt. Aga selliseid kaari ahjusuu kohale, nagu meie tahtsime, ei olnud ta kunagi varem teinud. See esimene kord meie ahju kallal tuli minu meelest aga päris hästi välja. Tegelikult me ahjumeistriga koos tegime, mingit joonist ei olnud. Igal õhtul vaatasime koos üle, et kuidas edasi. Aga asja sai ja tõmbab mis hirmus, kütab terve maja ära. Ja need ahjukivid, need on päris ehtsad vanad kivid, Tartust sain,“ on Indrek tulemusega rahul.
Pootsman päästis voolumõõtja
Peale Indreku, Liina ja Theodori on rootsipunases majas veel üks täieõiguslik pereliige — Pootsman. Temagi on nagu maja idee Pärnust pärit — näitleja Sepo Seemanni berni karjakoera poeg. Abi on Pootsmanist kõvasti. Viimati sel suvel, kui ümbruskonnast hulk voolumõõtjaid ära virutati — Indreku ja Liina oma jäi alles. Ju peljati Pootsmanit. Kui Pootsmanit veel polnud, oli lugu kehvem. Ehituse ajal käidi vist neli korda vargil, meenutab Indrek. Kõigepealt viidi ära kõik ehitajate tööriistad. Ja siis pooled tuuletõkkeplaadid. Tuleb vist valvama hakata, mõtles Indrek. „Ma olin tol ajal Pärnus tööl. Ja nii ma siis sõitsingi igal õhtul Pärnust Tallinna ja hommikul, kui töömehed tulid, jälle Pärnusse tagasi. Poolteist nädalat pidasin vastu, siis oli tunne, et hakkan ära surema. Tuli valvur palgata. Hiljem, kui maja juba peaaegu valmis oli, üritati veel paar korda. Löödi aken sisse, aga koer hakkas lärmama ja naaber kah kuulis. Nüüd on turvafirma valve peal ja kohe rahu majas ka. Eks nad ikka vist käivad ja uurivad, kus ja kuidas valvatakse, niisama umbes tänapäeva vargad ei lahmi,“ valgustab Indrek ehituse hämaramat poolt.