Ühe lahke lugeja vahendusel jõuavad meie toimetusse ajakirja Häädemeeste Elu numbrid. See 60-leheküljeline väljaanne äratab tähelepanu oma materjali mitmekülgsuse ja põhjalikkusega, mille eest tuleb tänu öelda eeskätt toimetajale, Häädemeeste valla aukodanikule 2002 Sulev Kasvandikule. Valla auraamatust selgub, et Kasvandikul on selle tiitli pälvimiseks olnud suured teened: ta on Häädemeeste Elu koostaja ja kirjastaja alates 1990. aastast, esimesed kolm numbrit ilmusid tema enda kulu ja kirjadega. Nüüdseks on lisandunud toetajaid kodu- ja välismaalt. Kasvandik on otsinud ja leidnud ka oma kodukohast pärit väliseestlasi, kes Häädemeeste Elu lugejatega on jaganud oma mälestusi; ta on Häädemeeste kodukandipäevade idee autor ja aktiivne kaastööline; tema inistsiatiivil on kohaliku raamatukogu fond tõhusalt täienenud väliseesti raamatutega, ta on Muinsuskaitse Seltsi aktiivne liige; Eesti-Soome sõprussidemete algrajaja jne. Teda on nimetatud Häädemeeste aatemeheks ja kohalike ettevõtmiste vaimseks isaks.

Häädemeeste kihelkonna elanike elu peegeldab teistegi eestlaste elu, mistõttu toome teieni sellest väljaandest valikuliselt materjale.

Häädemeeste Elu Nr. 2 — 2002 (26) sisekaanel pöördub Sulev Kasvandik lugejate poole üleskutsega aktiivselt osaleda Riias toimuval ESTO 2004-l. „Üheks osavõtuvõimaluseks oleks selleks ajaks kokku saada loetelu isikutest, kes seoses viimase sõjaga sattusid välismaale,“ kirjutab toimetaja ja lisab, milliseid andmeid nende inimeste kohta tuleks koguda. Järgneb väljavõte president Meri 2000.a. Iseseisvuspäeva kõnest, milles ta tsiteeris Treimanis elava Arnold Leetsaare Stalinile adresseeritud luuletust: „Sa aegsasti hingepalvust nüüd pea, uus Nürnberg on tulekul, sa tea!“, millele järgneb Leetsaare teinegi Siberi-teemaline luuletus. Pealkirja all „Magajate mälestuseks“ tuuakse ära Orajõe, Häädemeeste, Tahkuranna, Tali, Laiksaare, Rajangu, Tihemetsa ja Saarde valla ning Mõisaküla linna langenud metsavendade; tribunali otsusega surmamõistetute ja vangilaagrites hukkunute nimekiri kõigi olemasolevate andmetega. Aino Lepa koostatud mõtlemapanev ja traagiline loetelu sisaldab 194 nime. Enamus represseerituist olid parimates aastates, noored ja elujõulised mehed, kellel olnuks oma vabariigile nii palju anda. Nende vanuse järgi otsustades olid nad ehk noored isad ja abielumehed või polnud jõudnudki veel abielluda. Kes suudaks kirjeldada kõiki nende kannatusi!

Kuiv statistika ja aastanumbrid räägivaad oma keelt. Ränk oli Arseni Meerentsi saatus, kes 1944.a. värvati Saksa sõjaväkke, kust sügisel rinde lagunedes pöördus koju. Ta püüdis venelaste eest varju leida metsas, kuid metsavendade punkri asukoha olid NKVD-lased juba välja peilinud ja korraldasid 1945. a. mais haarangu, mille käigus Arseni sai haavata ja vangistati. Teda peksti ja piinati. Arseni hukkumise koht ja aeg on siiani teadmata.

Kabli küla Reino talu eakas perenaine Maria Grant meenutab oma abikaasa Reinhold Granti traagilist saatust, kes pärast kolmekuist metsasviibimist langes NKVD haarangu ohvrina. Leida Kallas kirjutab sakslastest metsavendadest.

Eesti Põllumajandusülikooli professor Rein Ratas vahendab lugejatele ühe osa oma õe Elly Haasa kirjapandud mälestustest, mis pigem annavad ilukirjandusliku teose mõõdu välja. Elly alustas oma mälestuste kirjapanekut 33-aastaselt — siis, kui nendest sündmustest oli möödunud 15-16 aastat. Oma noores elus oli ta juba mõndagi näinud ja kogenud: ema surm, maailmasõda, kolmekordne riigikorra vahetus, sõjajärgne kaos-vägivald leppimatus-lootus, põgenemine Rootsi, abiellumine ja laste sünd, emigreerumine USAsse; aga ka Vene tribunali langetatud otsus — 25+5 aastat. Kirjapandust peegeldub ärksa vaimuga maaneiu suhtumine ideaalidesse ja tegelikkusesse, õiglusesse ja ülekohtusse, aga sealt õhkub ka leppimatust kodumaa anastajate ja kõigi ülekohtutegijate vastu.

Lugu algab dramaatilise sündmusega ühel laupäevaõhtul, kui metsavennad olid tulnud Närepi talu sauna end pesema. Kohalesaabunud hävituspataljoni mehed hakkasid neid huupi tulistama. Kuna Elly juhtus sel õhtul seal olema, viidi ka tema vallamaja arestikambrisse, kus teda ebainimlikes tingimustes hoiti ja lõpuks 6 aastaks Leningradi töölaagrisse määrati. Otsuse täitmine venis. Elly pole unustanud selle traagilise aja groteskseid üksikasju ja on pannud need kõik tõetruult kirja. Siis, kui lõpuks pidi algama teekond laagrisse, õnnestus Ellyl põgeneda.

Ühe tööülesandena tuli tal kord koristada Mulgu talu keldrit, kus NKVD oli vangide kallal oma julmusi korda saatnud. Sisenenuile avanes kohutav vaatepilt: tarretunud veri ja piinamisvahendid. Mis seal tegelikult toimus, jäb igavesti saladuseks.

Elly sattus seejärel kontakti metsavendadega ja hakkas neid abistama. Jälle dramaatilised sündmused — kevadine suurvesi oli täitnud metsavendade koopa, kus kaks neist olid surnud ning ülejäänud meeleheitel, uppumisohus ja näljas...

Aga elu läks edasi, vaheldust tõi kohtumine noorusearmastuse Valteriga, mis samuti tõi omajao pettumusi ja traagikat. Valter oli nimelt abiellunud pianistist halvatud naisega. Suvel tulid aga kibekiired põllu- ja heinatööd.

Ja siis jälle dramaatiline põgenemine venelaste eest, kes teda koertega jälitasid, kui Elly oli läinud metsavendi haarangu eest hoiatama; 20-aastase hea sõbra Juku Lingi surm NKVD-laste metsikute piinamiste tagajärjel; ränkraske maa- ja metsatöö. Tahtmatult tekib küsimus, kui palju suudab üks noor naine küll taluda?! Apaatiasse langenud Elly küsib ise ka: „Miks on elu nii karm ja halastamatu?“

See Elly eluetapp lõppes Massiaru jaamas, kus ta külmast lõdisedes rongi ootas pärast seda, kui täitevkomitee oli otsustanud talu venelastele anda. Ellyl polnud mitmeaastase teenistuse tasuks muud kaasa viia kui paar viltutallatud vilte, sitskleit ja venelase sinelist ümbertehtud mantel.

Elly mälestuste tõepärasust peegeldavad loo lõpus toodud kõigi kirjutises nimetatute eluloolised andmed.
(Järgneb)

Märkmed: