Nüüd lehitseme veel Häädemeeste Elu (HE) 2003.a. esimest väljaannet (nr.27).
Toimetaja Sulev Kasvandik pöördub esilehel lugejate poole, öeldes, et HE on nendeni toonud kokku 2000 lehekülge infot kihelkonna ilusast loodusest, ajaloost, kultuurist ja inimestest. Ta tänab sealset vaimset eliiti nimepidi; neid, kes on aidanud kujundada kogu piirkonna nägu.
Edasi saame teada, et Tahkuranna valla vapimärgi 2003 kavaler on Andres-Eduard Ilves, keda nimetatakse „kroonimata külavanemaks“. Ilma tema organiseerimiseta ei toimu sealmail ühtki suuremat üritust. Tutvustatakse ka Tiit Merenäki uut luulekogu „Mereleminek“, mida kultuurileht Sirp on nimetanud „kummaliseks ja armsaks“.
Järgneb katkend Karl Kosenkraniuse (1867—1936) käsikirjast „Minu noorus, keskiga ja vanaduspõlv“, milles ta jagab oma mälestusi ajast, mil töötas nooremmadrusena kolmemastilise purjelaeva „Linda“ meeskonnas kapten Andres Kleini juhtimisel. Tänuväärne ja üksikasjalik materjal ajaloolastele, kes just selliste lugude põhjal saavad hea ülevaate Eesti merelaevanduse käekäigust. Aga hr. Kosenkranius räägib peamiselt oma muljetest erinevatest sadamatest, riikidest ja rahvastest ja seiklustest ka. Muuhulgas oli ta uppumisohus, kust oma jõududega välja tuli. Oh seda eestlaste jonni, isegi surmasuus ei taheta appi hüüda, vaid tuntakse piinlikkust ennast viletsa hädavaresena näidata. Peterburis oli madrus Kosenkraniusel üle viie kuu lõpuks võimalus end 20 kopika eest saunas puhtaks küürida ja isegi diivanil lesida. Ta pidas surmani seda sauna maailma parimaks.
Siis on juttu ühest teisest Karlist, dr. Karl Rosenbergist, kes aitas ja ravis haavatuid Vabadussõjas ja keda 24. veebruaril 1938 autasustati KL Kotkaristi teenetemärgi Kuldristiga.
K.a. märtsis möödus 100 aastat eesti kaugesõidukapteni ja laevandustegelase Evald Jakobsoni sünnist ja mais 30 aastat tema surmast. Jakobson on Kablist pärit, ta alustas 1930-ndail iseseisva laevandusettevõtjana; oli hiljem mitmete muudegi ettevõtete ja äride osanik ning kultuuritegelane. Siiski jäi tema põhiliseks tegevusalaks laevandus. Kahe maailmasõja vahelisel ajal sai temast laevaühingu peaomanik 51%-lise aktsiapakiga. Kogu see laevastik sõitis Eesti lipu all ja alused kandsid teise suurosaniku poolt esitatud tingimusel oma endisi, Shveitsi järvede nimesid: „Lake Kuzerne“, „Lake Geneva“, Lake „Alivill“ jt. Eesti lipu all sõideti seetõttu, et Eesti laevadele võis eranditult palgata eestlasi, ja muidugi Eesti Meremeeste Liidu palkadega, mis olid inglise omadest kolm korda madalamad.
Kõige tulusamad merereisid olid Hispaania kodusõja ajal, kus relvatehingutega teeniti uskumatult hästi. Pole siis ime, et Jakobson sai suurema vaevata endale ehitada 1938.a. maja, mis läks maksma 50.000 krooni. Kuulu järgi olnud see vaid üheainsa relvalaadungi veo jootraha ehk hüvitus.
1939.a., kui Eestisse hakati rajama N. Liidu sõjalisi baase, siirdus Jakobson Inglismaale, kus ta ka Londonis suri 30. mail 1973. Juttu on veel Jakobsoni laevade hukkumisest. Samas on toodud tema perekonnapuu skeem.
Kuid kapten Jakobson oli ka kirjandushuviline mees, nii pani ta välja auhinna Eesti Kirjanike Kooperatiivi aastasarjas parimaks tunnistatud teosele summas 100 naelsterlingit. Esimese sarja auhinna pälvis kirjanik Arved Viirlaid oma kaheköitelise romaani „Ristideta hauad“ eest.
Auhinna pidulik üleandmine toimus E. Jakobsoni 50. juubelil ja zhürii otsuses öeldi: „Arved Viirlaid oma „Ristideta haudades“ on käsitlenud ainet ja teemat uudselt. Teos on kirjutatud südamega ja on haarav oma usutavuses. Sugestiivselt toob autor meie lähedale kodumaalaste traagika praeguses olukorras ja näitab peategelaste kaudu meie rahvuse põhiliste jõureservide esilekerkimise meeleheitlikes olukorris, nende sügavat juurdumist oma esiisade maasse. Teos paneb meid kaasa elama, kaasa tundma ja annab vabaduses olijaile uut hoogu võitluseks.“ Evald Jakobsoni juhtimisel tegutses Londonis kirjastus Boreas. Järgneb viimase poolt üllitatud teoste nimekiri aastate kaupa.
Seejärel saab lugeja teada, et Häädemeeste kihelkonnast on tulnud 3 luteriõpetajat, 10 apostliku õigeusu preestrit ja ka üks katoliku vaimulik — John Robert Lepp, kelle tee preestriametini polnud mitte lihtne ega sirge. 1931.a. Päevaleht andis koguni tema isikukirjelduse, kuulutades mehe tagaotsitavaks, sest Lepp esines Leedus eesti novellikirjaniku Johann Ruveni nime all, kus ta tegi kogu Eesti riigile häbi oma „kaabakluse ja joomarlusega“. Siirdunud Saksamaale, astus ta seal komparteisse. Itaalias moondus puhastverd eesti mees Lepp korraga Giovanni Ilamoks. Selle nime all käis ta ka Venemaal loenguid pidamas. Et maailm on väike, sai ta seal kokku eestlastega, kes ta kohe ära tundsid. Tekkis skandaal ja Lepal tuli kähku lahkuda. Ta katsus veel õnne Rootsis, kus ta valepassiga elamise pärast vangi sattus, ja Soomes, kus ta samuti vahi alla võeti ja siis Eestisse saadeti. Tallinnas pandi ta vangi võltsimiste ja võõra vara raiskamise pärast, misjärel ta muutis oma elustiili ja temast saigi preester ja kirjutas mitmeid usulise sisuga raamatuid.
Milline värvikas kuju, olgugi, et ta kodukandile mitte alati au ei teinud. Võibolla oli põhjus selles, et skandaalne Johann Lepp oli ilmale tulnud laeval, keset Läänemerd ja rännu- ja seiklushimu juba sealt kaasa võtnud. Käesoleva HE väljaanne pühendab sellele mehele palju lehekülgi, muuhulgas ütlevad tema kohta oma arvamuse Fanny Sivers 1970.a. Tulimullas ilmunud artikli kaudu, Karl Laantee (VES 12.okt.1972), Vello Salo (Rahva Hääl, 16.05.1992) ja tema onupoeg Jaan Lepp, kes elab Häädemeeste vallas, Kangru talus (ja mitte Torontos!). Järgnevad järelhüüded Uno Järvele ja Uudo Piltsile ning 2002.a. Häädemeeste ja Tahkuranna valdadest igavikku lahkunute nimed — neid on kokku 53.
Siis veel huvitavat infot: Riigikogu valimiste tulemused erakondade lõikes Häädemeestel, Kablis, Treimanis, Maasiarus ja Uulus; Häädemeeste Keskooli lõpetanute nimekiri (neid on vaid 19!) ja 2002.a. sündinud lapsed, keda sain kokku 61.
Tutvudes nende nimedega, mõtlen, mida ütleksid tänaste maimukeste nimede kohta nende kauged esivanemad Jaan, Karl, Johannes, Anna, Ella või Helmi. Kuidas neile meeldiksid sellised nimed nagu Getriin, Anee, Brayan, Racel, Jan Marcus, Emily Nora Elizabeth Urla või Urmet Henry? Aga elu läheb edasi ja toob palju muudatusi kaasa, kaasaarvatud laste nimede osas.
Sisekaanel antakse veel teada, et Metsapoole kool tähistab 10. novembril oma 150. sünnipäeva.
***
HE koostajad väärivad meie imetlust ja tänu. Suure hoolega kokku kogutud huvitav materjal annab hea läbilõike kihelkonna elust ja ajaloost. Seda on osatud teha köitvalt, põimides igasse väljaandesse pikemaid ja lühemaid lugusid omakandi inimestest. Kõik see on nüüd talletatud ka järeltulevatele põlvedele. Oleks selliseid entusiaste vaid teisteski Eestimaa nurkades!

Märkmed: