Raudna koolis Viljandimaal Heimtalis peeti ajalookonverents "Meie eelkäijad ja järeltulijad ehk 20 aastat kodu-uurimistegevust Raudna Põhikoolis".
Raudna kooli ajalooõpetaja Imbi-Sirje Torm julges õpilasi kodu-uurimistööle õhutada juba siis, kui teda ennast selle eest KGB-sse ülekuulamisele kutsuti. Foto: Tiina Sarv
Saalitäis rahvast, nende hulgas teine selle kandi tuntud naine, kunstnik Anu Raud, oli tulnud osa saama huvitavast päevakavast ja avaldama tunnustust õpetaja-metoodik Imbi-Sirje Tormile, kelle entusiasmi najal kogu tänuväärne töö on edenenud.
Registreerimislaua juures oli kirjas ka koduülesanne: "Mis on minu vanavanaema nimi?" Nagu Imbi-Sirje Torm pärast hiljem selgitas, uuritakse algul nimi välja, siis aga tekib juba huvi, kes selle nime taga täpsemalt oli ja kuidas ta oma elu elas.
Anu Raua asutatud Heimtali Muuseum on Raudna kooli lastele alati avatud. Õpetaja Torm on sealses kooliklassis tunde andes lausa tsaariaega rännanud.
Näitus aastate jooksul valminud kodu-uurimistöödest oli muljetavaldavalt rikkalik. Ainuüksi neid uurimusi, mis on üleriigilise tunnustuse pälvinud, on rohkem kui kolmkümmend.
Juba okupatsiooni ajal
Kui vallavalitsuse kultuurispetsialist Marju Must oli tunnustussõnad öelnud, unustamata mainimata sedagi, et kolm aastat enne Balti ketti kodu-uurimisringi asutada oli paras julgustükk, sai sõna Imbi-Sirje Torm, kelle ettekande teema oli "Kodu-uurimise võlu ja valu".
"Nii kaua, kui olen olnud ajalooõpetaja, on mind saatnud uurimistegevus. Seda saab juba üle kolmekümne aasta," lausus ta ning lisas, et see on nii eneseteostus kui huvitav tegevus, millest ei saa ennast lihtsalt lahti raputada.
Hiljem meenutas teenekas kodu-uurija sedagi, kuidas teda julgeolekusse ülekuulamisele kutsuti ja siis polnud sisuliselt isamaaliste teemadega mujale pugeda kui uurimisprogrammi üldnimetuse "Minu kodumaa Nõukogude Liit" taha.
Kui tähtis on kodu
"Kui tähtis on sulle kodu ja miks seda peab uurima?" küsis kõneleja ning osutas Anu Raua vaiba "Kodutuled" kavandile saali seinal. "Kujutlege end kõndimas sügisesel õhtul koduteel. Vihma sajab, külm tuul rebib mantlihõlmu, ümberringi on pime. Siis aga paistavad kodutuled. Sind oodatakse ja peagi oled kodus soojas toas oma pere ja armsate keskel," rääkis ta kujundlikult kodu tähtsusest iga inimese elus.
Õpetaja selgitas, kuidas klassist klassi muutuvad teemad keerulisemaks, ja luges ette katkendi Indrek Metsamärdi uurimusest "Minu kodu Laiakivi talus". Seal on juttu loomadest, kes annavad perele toidu, ja põllust, mida haritakse. Pole kuigi kaua aega mööda läinud, aga loomi selles peres enam ei peeta. Elustiil on muutunud.
"Sellepärast ongi eluolu talletamine nii tähtis. Kirjapandu väärtus kasvab iga aastaga," rõhutas kõneleja.
Elu ja ajaloo vikerkaarevärvides on raske orienteeruda isegi ajaloolastel, liiati siis põhikooli õpilastel. Üheskoos õpetajaga on siiski õige teeots leitud.
Kurb on ka see, et veel tänagi kardavad inimesed täpseid fakte ja nimesid avaldada — hirm KGB ees pole eestlaste hulgas seniajani kadunud.
Laulud lõid meeleolu
Imbi-Sirje Torm pani noortele kodu-uurijatele südamele sedagi, et küsimisega ei tohi hiljaks jääda, sest keegi siin maa peal pole igavene.
Ümmargune arv ei tähenda aga kaugeltki, et tegevusele joon alla tõmmatakse. Ühe põneva teemana on käsil kooli vilistlaste Kaljapulkade 16 lapsega pere käekäigu uurimine.
Edasi tulid noorte kodu-uurijate ettekanded, mille vahele kõlasid kooli muusikaõpetaja Eda Antoni õpetatud isamaalised laulud. Eriti läks publikule hinge algklassipoiste mehine laul ja nende "Metsavennad".
"Imbi-Sirje Torm oskab panna lapsi väärtustama elu ja ümbritsevaid asju, mida sageli tähelegi ei panda. Öeldakse, et lill õitseb ilusamini, kui teda imetleda ja vaadata. Heimtali kandi ümbrust, elu ja inimesi on pikka aega kodu-uurimistööde kaudu imetletud ja väärtustatud. See teeb meie elu ilusamaks ja sisukamaks ning on meile palju andnud," ütles Anu Raud.
Saalis valitses tõeliselt kodune ja vaimne õhkkond.
