Praost Aasa teenistus oli meeldejääv ning köitev. Külalisõpetajate teenistused, mis alati toovad kokku erakordselt palju kirikulisi, on ikka olnud ergutuseks meie meeltele. Võiks üldistada, et nagu väliseestlus avardab globaalselt meie rahvuse piire, nii avardavad külalisõpetajad meie usulist silmaringi, hajutades stagneerimisohtu ja elustades sidemeid vennaskogudustega. Väga mõjurikkaks osutus praost Aasa jutluse lõpu Meie Isa Palve, mida ta laulis suure hingelise panusega.
Kirikust mindi kogudusesaali, kus perenaised abilistega olid katnud maitsva kohvilaua. Seltskondliku osa avas nõukogu esimees Henn Paabo, puudutades lühidalt 1944.a. põgenemise ajalugu ning meenutades Montreali suure eestlase Endel Rubergi lipukirja: kord saab jälle lehvima sini-must-valge Toompeal — mis oli ka põgenike soov ja lootus septembris 1944 koduranda maha jättes. Lauakõne pidas praost Hannes Aasa, kes meenutas, et Jumala nimel võtsime vastu seda, mis meile anti sel kurjal tunnil, aga teades, et meile jääb alatiseks Jumala arm. Praost lõpetas sõnavõtu, soovides jõudu Eesti rahvale ning lauldes kitarrisaatel: „Oma rahvaga meid sa ühenda.“ Enne lõpulaulu „Õnnista ja hoia“ avaldas nõukogu abiesimees Innar Teose kõikide koosviibijate nimel tänu praost Aasale osalemise eest sel kodumaalt põgenemise tähistamise päeval.