Kodu kui mõiste tähendab igaühe jaoks midagi ühiselt omast, kuid samas väga erinevat. Olgu selleks siis lapsepõlvekodu, kuhu saab alati pärast pikki rännakuid tagasi pöörduda ja mille rüpes end taas lapsepõlvemaadel tunda, või siis lihtsalt paik, kus parasjagu elatakse, kus on sinu jaoks tähtsad inimesed või armsad asjad või ka lihtsalt teadmine, et oled kindlas kohas ja kaitstud ja mitte keegi sulle liiga teha ei saa.
Fotomeenutus videofilmi üleandmisel President Lennart Meri ja pr. Helle Meri kodus selle aasta märtsis. vas. Vaado Sarapuu. F; Indrek Sarapuu
Inimesed on teatavasti eripalgelised ja väga vale oleks öelda, et mõnes asjas langevad kõikide arvamused kokku. Selleks ei pruugi olla ka niivõrd jääv väärtus nagu seda on kodu mõiste laiemas, filosoofiliseski mõttes. Eks igaüks mõtestab seda enese jaoks nii, nagu tarvilikuks peab, ja kas igaüks sel igipõlisel, aga ka igapäevasel teemal mõtelda vaevubki. Nii nagu öeldakse, et mõistele 'tervis' hakatakse sageli tähelepanu pöörama alles siis, kui see kuidagi tunda annab, võib ehk kodu puhulgi öelda, et kui sellega on alati kõik korras ja mingeid vapustusi pole olnud, siis mis selle üle ikka niiväga mõelda — selle olemasolu on lihtsalt nii iseenesestmõistetav.
Eestlased pole teatavasti eriti rändav rahvas ja seetõttu on koduemotsioon väga tähtsal kohal. Küll aga on paljud eestlased saatuse tahtel pidanud oma kodu rajama hoopis kaugele põlisest isademaast. Aga kodu jääb koduks, millega seonduv on ikka püha.
* Hiljuti valmis Eesti Kunstide Keskuse Videostuudios film „Ma võin rääkida ja mõelda südamega“, mis avab vaatajale Eesti Vabariigi endise presidendi Lennart Meri niisuguse külje, mida vast paljud ei ole näinud: mõtisklemas kodu ja selle tähtsuse üle. Kodu on nagu teokarp, mida alati endaga kaasas kanname, mõtiskleb president oma kodus Tallinna lähedal Viimsis, kus möödunud suvel külastasid teda Eesti aupeakonsul Torontos Laas Leivat, näitleja Mikk Mikiver ja kaamera taga Vaado Sarapuu, kes kolme mehe vestlused ja mõtted filmilindile jäädvustas. Ja need on haruldased kaadrid.
Film algab neemel, kus Lennart Meri meenutab oma esimesi kokkupuuteid selle paigaga 1992. aastal. Siin on rahu ja tuulevaikus; kaks vee peal liuglevat luike loovad erilise idülli. Kuid nii pole see alati olnud: president meenutab, kuidas nägi välja too paik nõukogude ajal, olles hoopis midagi muud kui täna.
President meenutab ka oma reisi Calgaryst Vancouverisse 2000.a. Torontos toimunud Esto järgselt. Rongiga sõites avaldasid erilist muljet kased, mis on eestlase jaoks teatavasti üks kodusemaid sümboleid. Vancouveri eestlastega kohtudes rääkis ta samuti kaskedest ja talle kingiti mälestuseks üks kask, mille ta hiljem Viimsisse oma koju istutas.
Terrassil kohvi juues mõtiskleb Meri kodu üle laiemalt, rääkides, et kuhu iganes saatus meid ei paiska, koos koduga kanname südames ka teatud reegleid: kuhu ma võin minna ja kus tuleb sein vastu. Ta meenutab oma mitmeid kodusid, millest meeles pisemadki detailid — sageli detailid ongi ju need, mis lubavad meenutajal koostada aastakümneid hiljemgi tervikpilti, andes selleks sütitavaid killukesi. President kõneleb Lindakivist ja Ülemiste järvest, mis tekkis Linda pisaratest ja avaldab mõtte, et suviti võiks tuua lapsi igast maailmakaarest Eestisse. Mäe kõrgusest ei sõltu mitte midagi, kinnitab Meri — teatavasti on eestlaste jaoks Suur Munamägi sama kallis, tähtis ja sümboolne kui hoopis kõrgemad mäed mõnede teiste riikide kodanike jaoks.
Filmi vaataja saab osa ka Esto 2000 mitmetest sündmustest, kõige pikemalt Rahvuskongressist, kus Lennart Meri nimetab oma kõnes Eesti Vabariiki meie kõigi ühisloominguks ja ütleb kõnelejate poole pöördudes, et Eesti tänab teid!
Filmi üks tähelepanuväärsemaid lõike on Esto aegne Ehatare külastus, kus filmi autoril Vaado Sarapuul tekkiski mõte teha see film. Näeme südamlikke kaadreid oma eluõhtut veetvaist kaasmaalastest, kelle roll Eesti heaks on olnud vägagi kaalukas ja kes nüüdki kodumaa pärast südant valutavad ja kõigele kaasa elavad. Paraku, aeg teeb oma töö, ja tänaseks pole mitmeidki pea kolm aastat tagasi filmitud kaadritel nähtud kaasmaalastest enam meie seas.
Näeme kõnelemas — samuti viimasel Torontos toimunud Estol — armastatud näitlejat Mikk Mikiveri, kelle ühest avaldatud mõttest sündiski filmi pealkiri. Avo Kittask oma tuntud professionaalsuses esitab laulu „Ma tahaksin kodus olla...“ Kestev emotsioon on loodud, hoides oma haardes ja lummuses, tekitades tahtmise aplodeerima hakata. Estolt viib film tagasi Viimsisse, kodu mõtete juurde...
Vaado Sarapuu, kelle meeleolukad videofotod on tuttavad vist kõikidele Eesti Elu internetiversiooni jälgijatele, on saanud hakkama tõelise meistriteosega. Filmi peamotiiviks, samas saatjaks ja loomulikuks taustsüsteemiks on küll kodu kui paik ja sellega seonduv, kuid vaatajat on suudetud — kes muidugi tahab ja näha oskab — panna mõtlema elunähtuste üle laiemalt ja globaalselt. Meie rahva ja rahvusgrupi püsimajäämise üle. Paljuräägitud silla üle kodu- ja väliseestlaste vahel, mis mõnede arvates paraku siiski rohkem lõhe moodi välja näeb. Silla ehitamise kui protsessi üle, mille kujundina võibki tuua kõnealuse filmi sisu. Kas on siis tegemist n-ö füüsilise või mõttelise sillaga, jääb küllap igaühe enese otsustada. Ja see, et sild on juba ammu olemas, peaks filmist küll välja tulema.
Filmi loomine oli mitmeaastane protsess, mida toetasid majanduslikult Eesti Kunstide Keskus eesotsas Stella ja Johannes Pahapilliga, Eesti Sihtkapital Kanadas ja Toronto Eesti Ühispank. Esilinastus on plaanis sügisel suurema sündmusena Torontos.
