„Ruudi“ võit Tokios

Katrin Laur on mulle meelde jäänud oma VGIKi diplomitööga 1980. aasta paiku, mille pealkirja olen unustanud.

Mäletan oma vaimustust pärast selle lühimängufilmi vaatamist; kogu „Tallinnfilm“ rääkis, et on sündinud uue põlvkonna Leida Laius.

Kahjuks on asjad läinud sedamoodi, et „Ruudi“ on Lauri esimene režissöörina tehtud mängufilm pärast toda unustamatut diplomitööd. Vahepeal tuli temalt isikupärane luulekogu, mis aga kadus meie luulerohkusesse.

Juhtusin telesaatest „Terevisioon“ nägema, kuidas kaks daami, selle filmi tegijad, tutvustasid justvalminud „Ruudit“, viibutasid igaks juhuks juba ette rusikat kriitika suunas, kuulutasid, et neile ei lähe põrmugi korda, kuidas siinne kriitika nende filmi vastu võtab, aga vaat, „Ruudi“ on endale tõmmanud rahvusvahelist tähelepanu, kutsuti Tokio lastefilmide festivalile.
No mis sa ütled!

Hirmul on suured silmad. Sel viisil köetakse üles õhustikku. Muide, režissööri kartus on küll päris naljakas, kuna tema kohta polnud tõsine kriitika veel sõnagi kirjutanud, sest pole olnudki põhjust kirjutada, nagu juba öeldud.

Filmikunstis on üks raudne reegel – laps ekraanil on alati positiivne. Ma tean vaid mõnda üksikut erandit sellest produtsentide kehtestatud (või ka isesündinud) eeskirjast. Vaatajat juhib ema- või isaarmastus; kui tahate, siis (teadvustamata) ema- või isainstinkt. Lapsvaataja soovikski ehk vaadata ulakust üle lubatud piiri, ent rahakott on ikka tema ema või isa käes.

„Ruudi“ Ruudi on selles mängus lask kümnesse – ehk iga naisvaataja võtaks selle südantvõitva jõmpsika (näiteks alateadvuses) oma pojaks, ning siin sees on peen ja kaasatõmbav draamaintriig, kuna Ruudi vajab just isa. See oleks nagu veepealne paeluv osa, veealune ja diskreetne küsimus oleks, kes siis on Ruudi isa? Iga saadud infoannus peab vaatajal tekitama uusi küsimusi ja seda on suudetud teha enam-vähem kogu filmi jooksul.

Tekitatud huvi peaks vaataja kaasa haarama, nõnda on tekitatud pinnas osaduseks, mis on ettevalmistus samastumiseks.

Nii tegevus kui vastutegevus lähtuvad Ruudist (Ruudi otsib endale isa, kuid hirmutab Uus-Meremaalt tulnud Ennu), sealjuures on mõlemad põhjendatud, ka usutamatu papakonkurss on jutustatud veenvalt usutavaks, mis ongi draama sisu – enneolematu lugu teha tõepäraseks. Vahest on vastutegevus pisut hõre ning ei aktiviseeri piisavalt tegevust — Ruudi lepib Ennu kui isa kandidaadiga liiga kähku, Liivi (Ülle Kaljuste) vastupanu papakonkursile on ülearu lihtne, kuid just sedaviisi õhkub filmist veel lüürilisust.

Tõepoolest, kahe vaatamisega ei leidnud ma episoodi, mis poleks loo kui tervikuga sidestatud põhjus-tagajärje ketti (kui küsitav proloog välja arvata), ja see tõestab üsna kõrget professionaalsust. Ühelt poolt peab stsenaristil olema kujutlusvõimet, et iga vajaminevat episoodi välja mõelda, teiselt poolt kriitilist meelt, et mõne lüli puudumist tabada.

Lugu on lahatav ka Aristotelese-Hegeli alguse-keskpaiga-lõpu triaadiga, algus lõpeb ja keskpaik algab minu arvates viikingimüütide leidmisega, selleks ajaks on intriig sõlmitud, tegelased eksponeeritud, nende karakteri otsad lahti mõtestatud.
Mündileid on punkt, kust ei ole tagasiteed.

Minu arvates on filmi tehes Lauri juhtinud mõõdutunne ning see ongi alati õnnestumiste aluseks. Naispolitseiniku tüpaaž näitleja (Katariina Lauk) näol on loodud kriipsupealt, just siin oleks olnud oht ülekarikeerida. Oleks ju võinud Sassi panna eesti keelt kangema aktsendiga rääkima, kuid sellega on täpselt piiri peetud. Oleks ju võinud Ruudi teha paimaks/pahemaks, kuid sellega on osatud noateral käia. Papakonkursile konkureerivad kolm absoluutselt vastandlikku tegelast ja kolm on just paras hulk. Ka papakonkurss ise toimub ja lõpeb mõõdukuse vaimus. Ülepingutatud pole ka Ruudi fantaasialendudega, needki jäävad elutruuduse raami. Ehk ainult antiigiärimehed Leif (Dan Põldroos) ja Gunnar (Jan Uuspõld) on pisut liialdatud, ent just siin avaldub satiiri kaudu filmi kodanikusõnum, vähemalt osa sellest. Ja sellest, tänase päeva ahnust paljastatavast liinist tekitatakse ehk veidi lihtsa- ja lapsemeelselt kohustuslik Taaveti ja Koljati heitlus, kusjuures Taavetiks on pisipoisid pluss Enn ja Koljatiks antagonistidest antiigiärikad.

Kulminatsiooni ajal olgu kohal kõik (kes veel elus), alul puudub politseinik Karmen, järelikult on kulminatsioon kaheosaline, peaks tajuma draamavaistuga vaataja. Ja ongi. Vahest on see tõesti minu noriv meel, aga kahe antiigiärika tülliminek veel oleks vajanud argumenteeritumat põhjendust kui kaardivutlari vetteviskamine, milleks samuti ei ole põhjust. Hea, et fantaasialiin ja „päris“-liin just kulminatsiooni teises osas kokku saavad. Aga minu meelest on siinjärel oldud kuidagi ülearu mõõdukad. Jah, Ruudi peab päästma Enn, kes sedaviisi saab Karmeni. Ma mõistan, miks on välditud stseeni, milles Enn uppumisohus olnud ja lämbumisohus oleva Ruudi merest välja kannab ning Karmeni juures teda elustama hakkab. Banaalne, tuhat korda leierdatud, seletaksid ehk autorid. Aga film ongi banaalne, lastefilm seda enam.

Ma kujutan ette, et ehk paneb mõni muinsuskaitsja pahaks, et Ruudi ei käitu leitud viikingimüntidega „nagu peab“, aga siinkohal ei oska muud teha, kui õlgu kehitada. Vaadake, kui palju filmides tapetakse!

Kui kõnekalt räägivad teised plaanid, valmistavad ette episoodi lõppstseeni (näiteks siis, kui antiigiärimees Leif on kuulutust Sassi külapoodi üles riputab) või mõtestavad lahti episoodi.

Ühes mõttes olen ma tõesti vist ebaobjektiivne, rusikaviibutamist väärt. Nagu ma näen ekraanil mõnda tüütuseni leierdatud seebika osatäitjat, nõnda et tekib minus tõrge. Õnneks „Ruudis“ need ei kuhju.

Tahan veel kiita natuurivalikut ja kunstnikutööd. Ruumiga ekraanil tekib minul, eestlasel, kes ma mõned võttepaigad ära tunnen, osadus ning mingi tunne ütleb, see peaks/võiks tekkida kaugemalgi vaatajal.

Lastefilmid on tavaliselt sõnumita, ent Laur on osanud üsna pealesundimatul moel öelda oma arvamuse rahaühiskonnast ja omakasupüüdlikest tegelinskitest, kes meil nüüd avalikult igal pool ringi sebivad.

Võibolla on see draamatehniliselt parim filmilugu meie kino ajaloos...

Lastefilmis ei peagi olema tšehhovlikult nüansseeritud karaktereid, lastefilmide tegelased on stereotüübid ning neist on eriti ilmekas külafilosoof Jaak (Aleksander Eelmaa), aga samas ka võrdlemisi üks-ühene tegelikkuse peegeldus – igast külast võid leida säärase ullikese, kes sellist juttu ajab.

Tänaseks on „Ruudi“ võitnud Tokio lastefilmide festivali, ja see on igati teenitud tunnustus.

Märkmed: