autori kirjastus; trükitud Kanadas 2004.
Arvestades väliseesti kirjastustegevuse vähesust, on Ly Lehtmetsa koguteose „Kivid kõnelevad” ilmumine seda rõõmustavam sündmus. Suurekaustaline raamat (692 lk.) on peaaegu ammendav ülevaade Eesti monumentidest, ausammastest, mälestuskividest ja tahvlitest, esitatud kohanimede järgi, alates Aakrega (Valgamaa) ja lõpetades Äksiga (Tartumaa). Eraldi on esitatud Eesti saared — Saare-, Hiiu- ja Muhumaa. Loetletud on ka hulk eesti mälestusmärke välismaal: Lätis, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Iisraelis, Austraalias, Kanadas, USA-s ja Venemaal (jah, isegi Vorkutas ja Norilskis!). Teos ei koosne ainult (väga huvitavast!) tekstist; seda illustreerivad umbes 1550 fotot, peaaegu kõik värvilised. Raamat on aukartustäratav saavutus, milleks autoril kulus 12 aastat pingelist tööd, uurimist, ringisõitmist ja lõputut otsimist.
See teos pole ainult kuiv mälestusmärkide kataloog. Tal on ka teine, vahest tähtsamgi funktsioon. Sellele vihjab juba raamatu pealkiri: „Kivid kõnelevad”. See heidab valgust Eesti maale ja rahvale, ta rõõmudele ja muredele, alates muistsetest aegadest kuni tänapäevani välja. Autori sõnul: „…iga mälestis on kild ajalugu.” Tegemist on niisiis ajaloolise ülevaatega Eesti saatusest, mida kirjeldatakse lugematute kivide ja monumentide kaudu. Teose paremaks iseloomustamiseks olgu toodud fotode arv igas kategoorias:
a) Vana aeg (enne Vabadussõda) — 48;
b) Vabadussõja mälestusmärgid — 252;
c) Lähiajalugu (punaste ohvrid, küüditamised, sõjaohvrid, metsavennad jne., seega aastad 1940 kuni taasvabanemiseni) — 256
d) Isikutele pühendatud monumendid — 440
e) Kommunistide poolt rajatud mälestusmärgid — 65
f) Pildid kirikutest, maakohtadest, hoonetest, inimestest, „Estonia” hukkumisest jm. — 490
Kokku loetlesin 1551 pilti.
Ausammaste tekste lugedes saab Eesti ajaloost hea ülevaate. Isikulistel monumentidel kohtame suurel hulgal eesti kultuuri- ja haridustegelasi, poliitikuid, sportlasi, sõjamehi jne. Seal on kaasaegseid nimesid, samuti rohkelt minevikku vajunuid. Läbi aegade on tänulikud käed neile kõikidele püstitanud kas ausamba, väärika hauakivi, mälestustahvli või on loodud nendenimelised muuseumid.
Aga kivid kõnelevad ka teises suunas. Autor on tänuväärselt loetlenud ja pildistanud ka need monumendid ja mälestuskivid, mis rajati nõukogude ajal — kommunistlikud tegelased, Punaarmee võitlejate kalmistud, nende lahinguplatside tähised, isegi kunagise põrandaaluse kommunistliku parteri peidupaiga mälestustahvel. Neid on omajagu valus vaadata, aga nad on osa meie ajaloost. Eks tulevased põlvkonnad otsustavad nende saatuse üle. Senini aga seisavad nad hoiatuseks, et enam iial ei antaks vabadust kergelt käest.
Rohkem mõtlemapanevad on rea 1941. a. lahingute või metsavendade ausammaste kohta antud selgitused, et „tänu reeturitele langesid siin…”. Kurb tunnistada, aga need reeturid polnud võõrad piiritagused. On samuti hulk Punaarmee ausambaid ja matusepaiku, kus kivisse raiutud nimed on eranditult eestlaste omad. Autor mainib näiteks, et 9. märtsil 1944 Tallinna tabanud õhurünnakut olevat juhtinud eestlasest polkovnik Endel Puusepp. Kuigi on õige, et äraandjaid on leidunud igal ajal ja kõikjal, peaksime kord endile näkku vaatama ja küsima, miks oli meie väike rahvas siiski nii lõhestunud. Seda tõsiasja ei saa ainult isamaaliste loosungite varju peita.
Autor ütles mulle naljatades, et pangu ma kirja kõik vead, mida raamatus leian. See pole kerge ülesanne, sest vaja oleks pikka, põhjalikku uurimist. Eks aeg annab siin arutust. Ühe paranduse siiski teen. On tõsi, et Saksamaal, Lübeckis seisab Vorwerker'i kalmistul tänini monument Põhja-Saksamaal maetud eestlastele ja et sinna kalmistule maeti 1946.a. sõdurpoisist luuletaja Kalju Ahven. Teda aga pole enam seal, sest aastaid hiljem viisid sakslased ümbermatmise korras mujale kõik sinna sängitatud sõdalased. Kahjuks ei tea ma uut asukohta.