Kas teadsite, et Viru väravate juures suurt raamatupoodi enam ei ole? See on vägagi harjumatu, kuid õnneks õitseb sellel pinnal nüüd aus eesti kaup – kohaliku käsitöö ja disaini kauplus kahel korrusel.
Tallinna südalinnas on raamatupood endiselt Draamateatri vastas (Rahva Raamat) ja Harju tänaval (Raamatukoi vanaraamatupood) ning uued uhked raamatukauplused läbi Viru keskuse III ja IV korruse (Rahva Raamat) ja juba mainitud Solarise keskuses (Apollo raamatupood). Viimastes saab pehmetel toolidel tundide viisi segamatult raamatuid lapata ja poesisestes kohvikutes jäätist peale süüa.
Viru värava raamatupoes sai kirjanike ja luuletajatega kohtuda vaikses eraldatud kohvikunurgas. Uues raamatupoes istuvad küsija ja küsitletav kõrvuti väikesel laval keset raamatuid ja ostjaid. Tagant on aeg-ajalt kuulda kohvitegemise helisid: piimavahu susinaid, kohvipuru klõksutamist ja tampimist. Aga laval olevatel Viivi Luigel ja Rein Veidemannil on mikrofonid käes ning müra ei paista neid segavat.
Pärast pikka pausi ilmus läinud aasta lõpus Viivi Luigelt romaan "Varjuteater", mida paljud on tituleerinud aasta kirjandussündmuseks ning mis püsib raamatupoodide edetabelite tipus. 22. märtsil vestles Viivi Luik Solarise keskuse Apollo raamatupoes kirjandusteadlase ja ajakirjaniku Rein Veidemanniga. Foto: Riina Kindlam
Olen alati kõrgelt hinnanud Viivi Luige luulet, tema võimet peegeldada eestlaste tunnetemaailma läbi looduse. Luulekogusid on tal ilmunud enam kui kümme, esimene aastal 1965 ja viimati (2006) suur "Kogutud luuletused 1962-1997". Ta on kirjutanud 7 lasteraamatut, 3 romaani, hulga esseesid ja artikleid, enamik neist ajendatud n-ö kaugvaatest Eestile, välismaal elatud aastatest diplomaadi abikaasana: Helsingis (1993-1997), Berliinis (1996), Roomas (1998-2003), New Yorgis (2004) ja Riias (2006-2011).
Kirjaniku viimase romaani "Ajaloo ilu" ilmumisest on möödas 20 aastat. Sellele eelnes muidugi üks silmapaistvamaid eesti romaane "Seitsmes rahukevad" (1985), mis kõneleb avameelselt sõjajärgse maaelu viletsusest, metsavendadest ja kolhoosielu absurdsusest läbi lapse silmade. Selle teose vaesest ja piiratud ajast pärit paberköitest luges teisipäeva õhtul rahvale katkendeid Rein Veidemann. Ja siis avas ta tumerohelisse sametisse köidetud "Varjuteatri" paigast, kuhu mõnusasti vahele pistetud kullakarva siidjast nöörist järjehoidja – ka raamatu pärisosa.
“”Varjuteatris” räägib Viivi Luik oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile “Seitsmes rahukevad””, kirjeldavad romaani raamatupoed. Poelettidel on juba kolmas trükk, neli kuud peale raamatu ilmumist.
Kirjandusklubi üritusel viibinud sõbranna ajakirjanik Vesta arvas, et ka Torontost pärit ajaloolane Andres Kasekamp oleks olnud Luigele huvitav ja väärikas vestluskaaslane, kuna Luige proosa on ühest küljest niivõrd ajakirjanduslik. “”Varjuteatri” puhul pole aga suurt tegemist reisikirjade ega mälestustega”, ütleb autor ise Eesti Päevalehele antud intervjuus.
Üllatuseks oli raamatupoes veel teine, samaaegselt (2010) ilmunud Luige raamat, kuigi teiselt kirjastuselt. Hedi Rosmaga kahasse kirjutatud "Ma olen raamat" täiendab oma moel "Varjuteatrit": nimelt andis Luik aastaid tagasi Urmas Otile lubaduse oma uue romaani ilmudes just sedalaadi vestlusraamat teha ja nii saigi lubadus täidetud.
Viivi Luike küsitlenud Rein Veidemann kinkis õhtu lõpus talle luigepaariga loodusfoto. Viivi Luige abikaasa, kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt kannab sootuks ühe teise linnu nime (rüüt on ingl. keeles plover). Foto: Riina Kindlam