See oli teine kord sel aastal, kui olin sammud seadnud Apollo raamatupoe kirjandusklubi kogunemisele selle uues asukohas Solarise keskuses Estonia teatri vastas.
Kas teadsite, et Viru väravate juures suurt raamatupoodi enam ei ole? See on vägagi harjumatu, kuid õnneks õitseb sellel pinnal nüüd aus eesti kaup – kohaliku käsitöö ja disaini kauplus kahel korrusel.
Tallinna südalinnas on raamatupood endiselt Draamateatri vastas (Rahva Raamat) ja Harju tänaval (Raamatukoi vanaraamatupood) ning uued uhked raamatukauplused läbi Viru keskuse III ja IV korruse (Rahva Raamat) ja juba mainitud Solarise keskuses (Apollo raamatupood). Viimastes saab pehmetel toolidel tundide viisi segamatult raamatuid lapata ja poesisestes kohvikutes jäätist peale süüa.
Viru värava raamatupoes sai kirjanike ja luuletajatega kohtuda vaikses eraldatud kohvikunurgas. Uues raamatupoes istuvad küsija ja küsitletav kõrvuti väikesel laval keset raamatuid ja ostjaid. Tagant on aeg-ajalt kuulda kohvitegemise helisid: piimavahu susinaid, kohvipuru klõksutamist ja tampimist. Aga laval olevatel Viivi Luigel ja Rein Veidemannil on mikrofonid käes ning müra ei paista neid segavat.
Olen alati kõrgelt hinnanud Viivi Luige luulet, tema võimet peegeldada eestlaste tunnetemaailma läbi looduse. Luulekogusid on tal ilmunud enam kui kümme, esimene aastal 1965 ja viimati (2006) suur "Kogutud luuletused 1962-1997". Ta on kirjutanud 7 lasteraamatut, 3 romaani, hulga esseesid ja artikleid, enamik neist ajendatud n-ö kaugvaatest Eestile, välismaal elatud aastatest diplomaadi abikaasana: Helsingis (1993-1997), Berliinis (1996), Roomas (1998-2003), New Yorgis (2004) ja Riias (2006-2011).
Mäletan, et 90-date aastate lõpus saatsin Torontosse oma Memmele Viivi Luige "Kirju Roomast", mis ilmusid tol ajal Eesti Ekspressis. Memm oli Luige loomingu austaja ning tahtsin ise ka just selliseid mõtlemapanevaid "kirju kaugelt" kirjutada.
Kirjaniku viimase romaani "Ajaloo ilu" ilmumisest on möödas 20 aastat. Sellele eelnes muidugi üks silmapaistvamaid eesti romaane "Seitsmes rahukevad" (1985), mis kõneleb avameelselt sõjajärgse maaelu viletsusest, metsavendadest ja kolhoosielu absurdsusest läbi lapse silmade. Selle teose vaesest ja piiratud ajast pärit paberköitest luges teisipäeva õhtul rahvale katkendeid Rein Veidemann. Ja siis avas ta tumerohelisse sametisse köidetud "Varjuteatri" paigast, kuhu mõnusasti vahele pistetud kullakarva siidjast nöörist järjehoidja – ka raamatu pärisosa.
“”Varjuteatris” räägib Viivi Luik oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile “Seitsmes rahukevad””, kirjeldavad romaani raamatupoed. Poelettidel on juba kolmas trükk, neli kuud peale raamatu ilmumist.
Kirjandusklubi üritusel viibinud sõbranna ajakirjanik Vesta arvas, et ka Torontost pärit ajaloolane Andres Kasekamp oleks olnud Luigele huvitav ja väärikas vestluskaaslane, kuna Luige proosa on ühest küljest niivõrd ajakirjanduslik. “”Varjuteatri” puhul pole aga suurt tegemist reisikirjade ega mälestustega”, ütleb autor ise Eesti Päevalehele antud intervjuus.
Üllatuseks oli raamatupoes veel teine, samaaegselt (2010) ilmunud Luige raamat, kuigi teiselt kirjastuselt. Hedi Rosmaga kahasse kirjutatud "Ma olen raamat" täiendab oma moel "Varjuteatrit": nimelt andis Luik aastaid tagasi Urmas Otile lubaduse oma uue romaani ilmudes just sedalaadi vestlusraamat teha ja nii saigi lubadus täidetud.
Lõpetades soovis Viivi Luik kuulajaskonnale "rõõmu ja julgust". Seejärel kogunes pikk järjekord austajaid autogramme saama. Enamikule läks see luksuslikku väiksesse rohelisse sametraamatusse, mida sai sel õhtul hilja veel isukalt loetud ja mis on justkui loodud padja alla pistmiseks.
