Kanada Etnilise Pressi Klubi poolt korraldatud kohtumine Kanada välisministri Peter MacKayga 8. novembri pärastlõunal Toronto Sutton Place hotellis algas ebaõnnestunult. Ministri lennuk ei saanud maanduda Torontos tiheda udu tõttu ja oli sunnitud suunduma Pearsoni lennuväljale. Teame, kui palju aega kulub sealt liikluse tipptunnil südalinna jõudmiseks. Nii algaski üritus planeeritust kaks tundi hiljem. Mõned närvilisemad ajakirjanikud lahkusid, enamus jäi siiski kohale, et mõttevahetuseks kolleegidega aega kasutada.
Esmalt vabandas minister MacKay hilinemise pärast, öeldes humoorikalt, et tema tema vastutusala on välispoliitika ja tal pole ilma üle võimu — see kuulub ta kolleegi, keskkonnaministri Rona Ambrose valdkonda.
Oma lühikeses sissejuhatavas sõnavõtus nimetas minister valitsuse välispoliitilisi prioriteete, seades esikohale eesmärgi levitada globaliseerunud maailmas demokraatiat. Ta ütles, et selles on etnilistel ajakirjanikel tänuväärne ja unikaalne roll — nad saavad oma siinsete rahvuskaaslaste seas ja päritolumaadel seda positiivset sõnumit edastada. Ta nimetas kohtumisel osalenuid Kanada valitsuse käepikenduseks ja avaldas neile tänu.
Minister peatus samuti Kanada välismissioonidel Afganistanis, Haitis ja Sudaanis, rõhutades, et NATO osalust tuleks Afganistanis suurendada ja süvendada. Seal käib praegu suur töö koolide, haiglate ja infrastruktuuri rajamisel, kuid demokraatia astub alles esimesi samme ja on ikka veel kergesti haavatav. Kanada osutab kaasabi ka Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisel ning on oma õla alla pannud ÜRO reformide käivitamisel. See on tõstnud Vahtralehemaa autoriteeti ja populaarsust, nii et Kanadasse ja kanadalastesse suhtutakse pea kõikjal maailmas soojalt. Lõpuks ütles minister MacKay, et püüab õigustada talle osutatud usaldust ning teha oma parima multikultuurse Kanada hea maine hoidmiseks ja tõstmiseks maailmas.
Järgnes küsimuste-vastuste osa, mis kahjuks muutus laialivalguvaks. Lugupeetud kolleegid laskusid oma küsimustes detailidesse ja kuritarvitasid neile antud aega. Minister ei ilmutanud aga mingeid kannatamatuse märke, vaid vastas kõigile sõbralikult, põhjalikult ja kompetetselt.
Esmalt sai sõna vene ajakirjanik, kes uuris valitsuse suhtumist oma kodumaasse. Peter MacKay sõnul eksisteerivad kahe riigi vahel head tööalased suhted. Hiljutisel kohtumisel Vene kolleegi Sergei Lavroviga olid kõne all olnud Arktika olukord, võimaliku uue meretee rajamise aspektid ja ühine allveelaevade programm. Selle kõrval tõi minister negatiivsena esile Venemaal esinevad probleemid pressivabaduse survamise, dikatuuri süvenemise ja inimõiguste eiramise vallas, öeldes, et neid asju saab loodetavasti lahendada avameelsete dialoogide käigus.
Iraani ajakirjanikku huvitas Kanada valitsuse suhtumine sellesse riiki. Vastus oli selge: president Mahmoud Ahmadinejadi seisukohad ja kõned nõretavad vihkamisest ja on seetõttu taunitavad. Kanada on püüdnud kaasa aidata Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamisel, kuid tulemusi pole. Iraan ei ohusta mitte ainult oma lähinaabreid, vaid kogu maailma, kui ta jätkab samal kursil.
Vastates hiina ajakirjanikule toonitas minister McKay, kuivõrd tähtsad on riigi jaoks suhted selle maaga. Ta tõstis esile siinse hiina kogukonna arvukust ja suurt panust ning lubas, et valitsus teeb omalt poolt kõik võimaliku inimõiguste olukorra parandamiseks Hiinas.
Kõne all olid veel sellised teemad Kanada tutvustamise võimalused väljaspool riiki, USA valimised, inimõiguste olukord Birmas, Sri Lankas jm ning immigratsiooniga seonduv ja topeltkodakondsus. Muide, 2,7 miljonit Kanada kodanikku elab väljaspool Vahtralehemaad. Mäletame veel hästi, millised komplikatsioonid kaasnesid Iisraeli-Liibanoni kriisi päevil seal elavate kanadalaste kojutoomisega.
Lõpuks oli minulgi võimalus esitada ministrile küsimus, ehkki kohtumise aeg oli juba kaugelt ületanud planeeeritu. Tänanud siinse kogukonna nimel Kanada valitsust hiljutise viisavabaduse kehtestamise eest Eestiga, küsisin, kas on lootust, et kunagi avatakse Tallinnas ka Kanada saatkond. Vastus oli kiire ja konkreetne: „Kindlasti!” See, mida minister järgnevalt ütles, oli hämmastav. Ta kiitis ja tunnustas Eesti edusamme, demokraatiat ja arengut igas valdkonnas ning tõi samas ootamatult esile midagi minevikust. Selgus, et tema vanaisa oli ettevõtja ja oli palganud siia mandrile saabunud eestlasi omal ajal Nova Scotias. Vanaisa oli oma lapselapsele kiitnud eestlaste töökust, ausust ja muid häid omadusi. See kõik on ministril siiani meeles...
Lahkudes sellelt kokkusaamiselt sombusel sügisõhtul mõtlesin, kui suure tähtsusega on see, kuidas me käitume ja elame ning mida teeme. Kõik me jätame endast maha mingeid jälgi, muljeid ja mälestusi.
Olgu siinkohal tänatud need eestlased, kes oma riigile ja rahvusele toovad veel täna au sellega, et ligi 50 aastat tagasi olid nii tublid ja ausad. Sellest kuulsid kolmapäeval enam kui 30 eri rahvuse esindajad.
