Üheks Saksa-Eesti Foorumi südameasjaks on olnud seltsi alustamisest peale Eesti lastekodulaste abistamine. Oma väikeste vahenditega oleme kolme tegutsemisaasta jooksul jõudnud anda kaks heategevuskontserti, mille sissetulekud on läinud Eesti lastekodulaste toetuseks. Kontserdi kassasse laekunud summad jõudsid kümne Eesti lapseni õppestipendiumide näol.
Tänu Mustamäe lastekeskuse juhatajale Vaike Kuusele oli mul võimalus kohtuda ühe meie sealse stipendiaadiga. Selgituseks olgu öeldud, et lastekeskus on üks kuuest Tallinna lastekodude struktuuri kuuluvast asutusest, kus kasvavad vanemliku hooleta jäänud lapsed. Kokku kuulub sinna üksteist üksust: lisaks lastekodudele kolm varjupaika, pereabikeskus ja rehabilitatsioonikeskus.
Hoolekandeasutused paiknevad Tallinnas kuuel erineval aadressil, neis on kokku 300 töötajat hoolitsemas umbes 400 abivajaja eest.
Minu jutukaaslasteks olid sümpaatne, suve hakul 19-aastaseks saav noormees Aleksandr Jehvik ja tema kasvataja ja Vaike Kuusk. Meie jutt sai alguse sobivate kandidaatide otsimisest. Igast kodust oli stipendiumile lubatud kandideerima üks laps. Väärilise kandidaadi selgitamiseks korraldati konkurss, millest võttis osa 11 last. Kandidatuuri esitamise eeltingimuseks oli stipendiaadi õppimine kas tehnikumis või gümnaasiumi viimastes klassides. Toetuse taotlejal tuli kirjutada endast essee, kus oli vaja ära tuua ka raha kasutamise eesmärk. Lisaks sellele peeti otsuse langetamisel tähtsaks ka kandidaadi käitumist, suhtumist õppetöösse ning oma kaaslastesse.
Aleksandr on Tallinna poiss, üles kasvanud Narva-Jõesuus. Praegu õpib noormees majanduskoolis kokaks. Küsisin Aleksandrilt ta lemmiksöögi kohta. Noormehe silmad lõid särama, kui ta rääkis oma kirest kalasöökide vastu! Hiljuti oli ta just valmistanud kalarulle. Kalaroogade kõrval hindas mu jutukaaslane kõrgelt ka püreesuppe. Lisaks kooliskäimisele jagub poisil aega veel spordiga tegelemiseks, raamatukogus käimiseks ja internetis „uitamiseks“. Huvi tunneb ta ka teatri vastu. Kuna allakirjutanu on ise saanud klassikalise laulja hariduse, huvitas mind muidugi, kas meie stipendiaadil on ka ooperipisik veres. Sain teada, et ta pole muusika vastu külm ja on külastanud kontserte.
Lisaks muudele harrastustele kulub suur osa ajast pooleteise aasta pärast majanduskooli lõpetaval noorel mehel keelte õppimisele. Narvast tulles ei osanud Aleksandr eesti keelt üldse. Lühikese pealinnas elatud aja jooksul on ta õppinud aru saama, kuid rääkimine vajab veel praktikat. Ta õpib ka inglise keelt ning oskab natuke saksa keelt. Lähimate eesmärkide hulka kuuluvad loomulikult koolilõpetamine ning enesetäiendamine oma erialal. Aleksandri unistuseks on leida tööd kokana mõnel suurel laeval, mis teeb reise kaugetesse, talle veel tundmatutesse maadesse.
Ka saadud stipendiumiga plaanib Aleksandr natuke reisida. „Kindlasti kulutan selle raha nii, et see oleks mu arengule kasulik!”
Kasvataja ja proua Kuusk rääkisid temast kui noorest, kes on nii andekas kui ka õpihimuline. Meie kohtumiselt jäid kõlama sõnad: „Maailmas on lootust, on õnne ja on armastust. Lihtsalt kunagi ei tohi kaotada usku, mis annab meile jõu selle kõige leidmiseks!” Hoiame omalt poolt pöialt, nii Aleksandrile kui ka kõigile teistele foorumi stipendiaatidele. Soovime, et neil jätkuks alati seda usku, mis aitab leida oma õnne ning täita unistusi.
www.destfor.de
