Prokurör nõudis Lindhi pussitanud Mijailovicile eluaegset vanglakaristust, väites, et see ründas Lindhi teadlikult ja tahtlikult. Prokurör Anita Blidbergi sõnul ei viita miski sellele, et Mijailovici haigus oleks takistanud tal kuritegu endale teadvustamast.
Mõrvarit kaitsnud advokaadi, Rootsi Rigstagi ehk parlamendi liikme Peter Althini taotlusel saatis kohus aga Mijalovici kuni kuuenädalasele psühhiaatrilisele uuringule, mis peab selgitama, kas tapja vastutas Lindhi mõrva ajal oma tegude eest. Alles pärast seda teeb kohus oma lõpliku otsuse. Kui Mijailovic tunnistatakse psüühiliselt tõsiselt haigeks, ei tohi teda vanglasse saata. Ekspertiisi ajaks jääb Mijailovic vahi alla.
Kaitsja nõudis koguni Mijailovici kohest vabastamist, põhjendades oma nõuet asjaoluga, et tema kaitsealune tarvitab depressioonivastaseid tablette ja tundis enne ja pärast mõrva sooritamist end halvasti ning oli üldises meeltesegaduses. Mijailovici tegutsemine pärast atentaati annab aga tunnistust ratsionaalsest käitumisest. Ta tegi nimelt kõik, et kuriteo jälgi kustutada: viskas ära mütsi ja noa, üritas põletada oma kuriteo ajal seljas olnud rõivad ning lõikas maha juuksed, üritades nii muuta oma välimust. Muide, 1997.a. võeti ta kohtulikule vastutusele oma isa ründamise eest kööginoaga.
Välisminister Lindhi mõrva menetletakse eraisiku tapmisena. Otsekohe tekib küsimus, miks vaadeldi 18 aastat tagasi, 1986.a. veebruaris sooritatud Rootsi peaministri Olof Palme tapmist poliitilise mõrvana? Äkki seetõttu, et Palme mõrvar või mõrvarid on siiani tabamata?
Mõnedel andmetel tehti see atentaat ajendatuna kartusest, et Palme võib kavalate manöövritega juhtida Rootsi Nõukogude Liidu rüppe.
Pärast Anna Lindhi pussitamist Stockholmi NK kaubamajas andis talle esmaabi kaubamaja julgeolekuülem, küsides muuhulgas, kas atentaadi taga võisid olla poliitilised motiivid. Lindh vastas: „Loomulikult olid selle taga poliitilised motiivid!“
Just mõni päev enne rahvahääletust oli Anna Lindh tol saatuslikul 10. septembril NK kaubamajas koos oma endise sekretäri ja ka sõbranna Eva Franchelliga, kui Mijailovic tormas talle kallale ja hakkas noahoope jagama, karjudes: „Säh sulle, see on tasu selle eest!“ Mijailovic eitab mõrva ja ütleb, et hääled tema peas käskisid poliitikut rünnata.
Miks ikkagi tituleeriti Palme mõrv poliitiliseks ja Lindhi oma mitte? Võibolla sellepärast, et kohe pärast Palme mõrva tõusis märgatavalt madalseisus olnud sotsiaaldemokraatide partei populaarsus. Anna Lindhi mõrv ei andnud aga sotsiaaldemokraatidele mingit populaarsust juurde ja valitsus kaotas ka järgnenud rahvahääletusel. Vastus võib olla ka selles, et siin, Rootsis, antakse ikka veel rohkm eelistusi meestele teatud positsioonidel kui naistele. Traditsioonilise mõtlemise kohaselt peetakse Rootsis ka kõrgetel ametikohtadel olevaid naisi eeskätt perekonna ja laste eest hoolitsejateks ja alles seejärel poliitikuteks.
Olof Palme tahtis Rootsi peaministrina neutraalsuse sildi all Rootsit isoleerida nii Euroopa Liidust kui ka koostööst NATOga, kuid Anna Lindh tahtis teha koostööd kõigiga ning toetas ka 1999. a. ilma ÜRO sanktsioonita NATO õhurünnakuid serblaste vastu. (Mijailovic oli aga just serblane!).
Lindhist oleks väga edukalt võinud saada järgmine sotsialdemokraatide partei esimees ja isegi Rootsi uus peaminister, kuid kahjuks tahtis saatus tahtis teisiti.