Sokotrale on iseloomulikud kõrged kristalsed kivimid ja selle imepärane loodus paneb jahmatama ka kõikenäinud loodusesõpru. Mõned kinnitavad, et saarele astudes sattusid nad otsekui mingile võõrale planeedile või vähemalt meie planeedi algpäevisse. „You have to see it to believe it,“ ütlevad nad.
Arhipelaag on olnud teadlaste arvates isoleeritud ülejäänud maailmast vähemalt 6 miljonit aastat, mistõttu seal on säilinud suur hulk eelajaloolisi puid ja taimi, mida mujal enam ei näe. Sokotra oli kunagi osa lõunapoolkera Gondwana super-kontinendist, eraldus siis ajapikku sellest ning triivis edasi, kuni jõudis oma praegusesse asupaika. Et tegemist polnud mingi kataklüsmiga, viis eraldunud maa-ala endaga kaasa ka kogu taimestiku ja loomastiku, kus need jäid püsima.
Sokotrat on nimetatud maailma bioloogilise mitmekesisuse kalliskiviks. Arhipelaagi taimestik on aja jooksul kohanenud sealse äärmusliku kliimaga – pea aastaringse ülikuiva kõrbekuumusega.
Tulemuseks on unikaalne, endeemiline (ainult sellele piirkonnale iseloomulik) ja erakordne floora. Teadlaste sõnul esinevad Sokotra 800-st taimest ja puust üle kolmandiku ainult seal.
Mõistagi nõuab selline looduslik pärl erilist kaitset. 2008. a. juulis võttiski UNESCO arhipelaagi oma kaitse alla kui loodusliku harulduse.
Üheks Sokotra kõige põnevamaks puuks on nn draakonivere puu (Dracaena cinnabari) oma naljaka, vihmavarju meenutava kujuga, mida saare põliselanikud kasutasid ravimite valmistamiseks ja värvimiseks.
Kõrberoosiks (adenium obesium) nimetatav taim meenutab pigem elevandi jalga.
Dorstenia gigas ei vaja kasvamiseks mingit mullapinda, vaid surub oma juured otse kaljusse ning poseerib ka meelsasti fotograafile.
Saarekestel on palju teisigi eksootilisi taimi ja puid. Tähelepanu väärib samuti fauna, eriti eksootilised linnud, kes mujal maailmas on juba ammu välja surnud.
Kuid ka saarestiku geoloogiline pilt pole tavapärane – kiviplatood peidavad endas mitme kilomeetri pikkusi koopaid ja mäed tõusevad 1,5 kilomeetri kõrgusele. Sokotral viibinud kinnitavad, et puhtamat ja sinisemat vett pole nad kusagil näinud.
Saartel on ca 50.000 elanikku, põhiliselt araablased, somaallased ja lõuna-aasia päritoluga inimesed. Nad tegelevad kalastamise, karjakasvatuse ja maa-harimisega. Sedamööda, kuidas saarestik äratab maailmas järjest enam tähelepanu ja huvi, teeb ka turism esimesi samme ja on kujunemas uueks tuluallikaks. Saarel puudub küll igasugune ühistransport, aga autode üürimine on juba võimalik. Esimesed tõelised teed rajati kaks aastat tagasi.
Sokotra nimi tuleneb sanskriti keelest ja tähendab tõlkes „õnnis saar“. Ehkki saare põliselanikud pöördusid 52. aastal ristiusku, polnud neil midagi tegemist Rooma paavstiga. Nende religioon oli omapärane kombinatsioon ristiusust ja oma igivanadest maagilistest rituaalidest.
Järgmiste aastasadade vältel oli saarestik erinevate riikide valduses – seda valitsesid sultanid ja emiirid, kuni temast sai 1886. a. Briti protektoraat. 1967. aastast kuulub Sokotra Jeemenile, olles selle üks provints. Suurem osa elanikke on moslemid.
Kokkuvõttes – Soktora on vaikne ja rahulik enklaav tänases meeletus maailmas. Kui otsustate sinna sõita, siis võtke arvesse, et seal pole luksuslikke hotelle ega restorane, selle asemel valitseb seal loodusesõbralik ja lihtne eluviis, mis meenutab paradiisi.
Draakonivere puu (Dracaena cinnabari) oma naljaka, vihmavarju
meenutava kujuga.
Kõrberoosiks (adenium obesium) nimetatav taim meenutab pigem õitsvat
elevandi jalga.
Dorstenia gigas ei vaja kasvamiseks mingit mullapinda, vaid surub oma
juured otse kaljusse.
Ainulaadne lind, kes elab Sokotral.
