Tartu rahu aastapäeva tähistamisest Stockholmis
2. veebruaril 1920, veidi pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist Nõukogude Venemaaga, olevat Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska öelnud: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.“
Prof. Peeter Järvelaid ja Mai Raud-Pähn Stockholmi Eesti Majas.
90 aastat hiljem esines samal päeval Stockholmi Eesti Majas õigusteadlane ja ajaloolane, prof. Peeter Järvelaid arvukale kuulajaskonnale. Emotsionaalne ja sisutihe kõne sisaldas palju väärtuslikku infot, millest osa püüab siinkirjutaja lugejatele jagada.
Kõigepealt selgitas prof. Järvelaid, miks ta oli ettekande pealkirjaks valinud jaankrossilikult „Neli monoloogi Tartu rahu teemal“ ning tõstatas seejärel olulised teesid:
• Kui me vaatame täna läbi Venemaa sõlmitud lepingud alates 18. sajandist, mis on oluliselt mõjutanud Läänemere piirkonna staatust, siis nägemata nende saladokumente, on võimalik välja lugeda teatud tekstilist või struktuurilist sarnasust. Vahel tekib isegi mõte, et kõigi nende lepingute sõlmimise delegatsiooni juhid on liialtki kopeerinud varasemate läbirääkimiste materjale, et oma elu läbirääkimistel kergemaks teha. Tasub meenutada Tartu rahulepingu autorite arvamust. Näiteks kirjutas delegatsiooni liige Ants Piip 1927. a. ajalehes Vaba Maa, et just Tartus väljatöötatud sõnastust kasutas Vene delegatsiooni juht Adolf Joffe taoliste rahulepingute sõlmimisel Soomega, Lätiga, Leeduga, Poolaga ja Soomega. Seega on Tartu rahuleping oluliste rahulepingute nimistus ning esimene omataolistest.
• Tartu rahuleping oli kaasaegsetele eelkõige rahu leping, mis võimaldas tänu 3. jaanuarist 1920 kehtestatud relvarahule relvadel vaikida. Jaan Poska sõnul olid talle suurimaks tunnustuseks selle töö eest ühe lihtsa naise sõnad, kes tollasel Liiva tänaval tegi Tartu rahu sõlmijaile ristimärgi, öeldes: „Te päästsite me pojad.“ Lepingus on kirjas, et Venemaa tunnustab „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta“. Kahtlemata on Tartu rahuleping meie riikluse alusdokument.
• Tartu rahulepingu allkirjastamise järjekord oli: Jaan Poska, prof. Ants Piip, arst dr Mait Püümann (Püümets), Julius Friedrich Seljamaa, kindralmajor Jaan Soots. Nõukogude Venemaa esindajatena kirjutasid rahulepingule alla vaid kaks meest – Adolf A. Joffe ja Isidor I. Gukowski –, kuid see ei anna bolshevistliku Venemaa rahudelegatsioonist õiget pilti. Bolshevikud olid Tartus toimuvate läbirääkimistega sidunud tegelikult kogu oma „raskekahurväe“. Nii oli Tartus lühiajaliselt rahuläbirääkimiste laua taga ka Leonid B. Krassin; tagalast (Moskvast) jäid Vene delegatsiooni katma nii Georgi V. Tshitsherin kui tema suur konkurent Maksim (Meer-Genoch) M.Litvinov (Vallach Filkinstein). Rahulepingu Eesti delegatsiooni sekretär W.Tomingas hindab mõlema poole jõudude seisu võrdseks – väärilised vastased diplomaatia lahinguväljal. Seetõttu on Eesti võit rahulepingu näol eriti kõrgelt hinnatav saavutus.
• Tasub ka vaadata Jaan Poska ettevalmistust rahulepingu kirjutamiseks juba ülikooli aegadest. Ta sai Tartu Ülikoolis rahvusvahelise õiguse alase ettevalmistuse 19. saj. rahvusvahelise õiguse teadlaselt ja filosoofilt Carl Magnus Bergbohmilt, ning kirjutas ülikooli kõrgema astme diplomiga lõpetamiseks vajaliku uurimistöö just rahvusvahelise õiguse alal. Range professor hindas Poska tööd „Sõjaseisundist rahutegemiseni“ hindega „küllalt hea“, mis tähendas, et Poska ei saanud taotleda kõrgema astme diplomit. Ilmselt oli see Poskale pettumuseks, kuid 30 aastat hiljem sooritas ta midagi, mida rangel õppejõul endal ei õnnestunud kunagi korda saata – viis teooria praktikasse ja sõjast sai rahu Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel.
Pärast ettekannet esitati palju küsimusi. Rõõmustavalt oli kohale tulnud ka inimesi, kes Poska väärika nime tänapäeva on edasi kandnud. Tartu rahuleping on teema, mida tähistavad ja peavad tähtsaks eestlased ja mida väldib Venemaa. Seda enam peaksime selle üle uhked olema.