Sellise ulja motoga lendas Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) meeskoor juunikuu keskel Tallinnast välja. Kui nad jaaniõhtuks Toronto Eesti Majja jõudsid, oli neil kaaluv osa väljakuulutatud missioonist juba täidetud: New York, Lakewood, Baltimore ja Washington alistatud ning lauluvennad sellises meeleolus, et tulevad ja löövad torontolasi „vasaku käega“. Oma eufoorias nad muidugi ei osanud arvestada võimalust, et siin linnas hakatakse vallutajaile vastu.

Ärgu ükski puritaanlane minu lõõpivast toonist heitugu. Võetagu seda kui minupoolset lisapala kontserdile, mis kogu oma soliidsuse ja väärikuse kõrval kandis õrna tudengivembu pitserit. Kui proua tegevtoimetaja poleks juba teel Eestisse, oleks ta kindlasti kohal viibinud ja tõenäoliselt lausunud, et see kontsert oli vimkaga. Tehkem siis arvustus ka vimkaga, rangelt silmas pidades, et nii vallutus kui vastuhakk olid oma ilmelt ülisõbralikud.

Koori 34 tegevliikmest võttis kontsertturneest osa 22. Tublid laulumehed, kes ameerika mandrit vallutama tulid, olid end kuulekalt painutanud dirigendi taktikepi alla, kelleks oli kindlakäeline matriarh Saari Tamm. Teadustajana tegutses kooriliige Peep Ratas.

Siinkirjutajal on alati olnud kontserdi teadustajate vastu teatud alateadlik vimm, eriti kui publikul on trükitud kavaleht käes. Selle vimma hajutas Peep Ratas õige pea, kujukalt ja veenvalt tõestades, et tema vahekommentaarid olid mõeldud ulatatud terekäe pikenduseks ja esialgset võõristust tekitanud kavalehe lahtiseletamiseks. Vimka seisis selles, et valdav osa esitatud lauludest oli kuidagi seoses EÜSi ja laulupidude traditsioonidega. Algul näis uskumatuna, et kontserdi kavas võiks leiduda selline laul nagu „Jumal, keisrit kaitse sa“, ja ega Eesti rahvushümnilgi seal õiget kohta ole. Ometi lauldi neid omal ajal laulupidudel, üht kohustuslikus korras, teist oma rahvustunde õhutamiseks ja kinnitamiseks.

Koor musitseeris meeldivalt, helivärv oli mahlakas ja ühtlane, eriti basside osas. Kõrged hääled mõjusid pehmelt, sametiselt, esimeselt tenorilt oodanuks enam jõulist sära. Võimalik, et eelnenud kontsertide väsimus andis end tunda, või ka eelmisel päeval aset leidnud cantuse õhtu. On ju vana tõde, et cantus ja karjajaak karistavad kõrgemaid hääli karmimalt. Igatahes jäi koorist üldmulje kui heast distsiplineeritud ansamblist – intonatsioon puhas, diktsioon selge, sisseastumised täpsed, dirigendi jälgimine hoolikas.

Pärast mitut pala meeskoorirepertuaari raudvarast mõjus värske puhanguna Pärt Uusbergi „Nad vaatavad üksteise otsa“. Sama võib öelda kahe vähendatud koosseisus esitatud laulu kohta, mida mõlemaid juhatas Peep Ratas, nimelt Riho Pätsi „Pill oll’ helle“ ja Kadri Hundi “Lauljaks loodud“. Sobivaks eeskavaliseks vürtsiks (ja galantseks kummarduseks kohlikule publikule) oli trio ja kvarteti esinemine kahe ingliskeelse palaga.

Tõeliseks tudengivimkaks kujunes Beethoveni „Öö lõhnab, vihma sajab“, milles Runnel Schilleri asemele kargas ja kooriliige Paul Korrovits vanameistrile arranzheerigu näol oma abistava käe ulatas. Publik nautis laulu täiega, kuid samas tundis salajast heameelt, et Beethoven oskas õigel ajal kurdiks jääda. Mozarti „Joogikaanon“ lauldi originaalkeeles ja siin oli juba kuulda schoppenite ennatut paukumist vastu letti. Kõik taandus aga taas väärikalt rahvuslikuks ning Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“ lõpunumbrina oli koraalilikult harras. Selle laulu kuulamisel publik püstitõusmiseks märguannet ei vajanud.

Hetkelise vaikuse järel vallanduv aplaus tõi nii lauljad kui kuulajad argipäeva tagasi. Edasi kulges kõik nii nagu ta kulgema peab – lisa nõudvad ovatsioonid, vastastikused tervitus- ja tänusõnad, lilled. Lauluvendade poole pöördus humoorika sõnavõtuga piiskop Andres Taul – ja muidugi lillebuketiga koori ainsale daamile, kes „poistest mehed teinud“, seda kõike vaid helihargi ja nõudliku näpuviibutuse varal. Toronto Eesti Meeskoori poolt sekundeeris talle Andres Raudsepp. Koori poolt tulid aga tänusõnad siinsetele korraldajatele, kelleks muidugi seltsivennad. Tänukirja ning video „Sinimäed“ võttis vastu EÜSi esimees Enn Varrik.

Viimane lisapala – taas vimkaga – esitati ühiselt. Osa kooriliikmeid poetus publiku hulka ja kõlas mitmehäälne „Kungla rahvas“, mille vältel kõigil avanes võimalus tunda sharmantse Saari Tamme heatahtlikku, kuid nõudlikult juhendavat kätt.

Peale muusikalise elamuse jõudis kohale ka meeldiv tõdemus, et ükski ookean pole küllalt lai, et lahutada eesti rahvast. Tänu selle tõdemuse toojaile!

Märkmed: