Meie jäljed jäävad. Eesti ajakirjanike elulood I. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004. Koostanud Anu Pallas. 459 lk.
Ristikivi on öelnud, et iga jalatäis maad on kellegi jälg, ja et ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Tõsi, kõik jäljed ei ole iial nähtavad ja paljud jäljed kaovad imeruttu, nagu poleks neid kunagi olnudki. Kuid mõned ei kao, vaid jäävad püsima pikkadeks aastateks, nähtavaks üle generatsioonidepikkuse vahemaa. Need on need, mis kirjutatud otse me rahva näkku ja südamesse.
Memuaristika on kirjanduses alati olnud omamoodi huvitav zhanr, kuid eesti rahva jaoks katkestas Teine maailmasõda selle normaalse arengu. Seda viljeldi küll hoolsalt paguluses, kuid okupeeritud Eestis oli mäletamine ohtlik, nagu nukra irooniaga lausub kõne all oleva raamatu eessõnas Rutt Hinrikus. Moonutamata võis meenutada väga väheseid eluvaldkondi. Seda poole sajandi pikkust tühikut on taasiseseisvunud Eestis asutud hoolsalt täitma ja sel pinnal on saavutatud palju ning saavutatakse veel, sest tohutu hulk väärtuslikku mäluvaramut on veel ammendamata.
Ajakirjanike mälestused on huvitavad juba seetõttu, et need inimesed on treenitud silma ja sulega. Nende edukus oma tööpõllul on alati sõltunud sellest, kuivõrd nad eluavaldusi on osanud näha ja lugejale värvikalt edasi anda. Neil, kes pidid seda tööd tegema okupatsiooni tingimustes, tuli lisaks omandada veel oskus kirjutada ridade vahele, sest lugeja tahtis ka nendel aegadel midagi saada. Kogu aeg tuli hunti sööta nii, et oma ute nahk õrrele ei satuks. Kuidas sellega toime tulla, teab vaid see, kes niisugustes oludes on pidanud oma elatist teenima.
Eesti ajakirjanike elulugude sarja esimeses osas on esindatud 30 ajakirjanikku, kes paigutatud ealiselt kronoloogilisse järjekorda. Neist esimesed kaks on väliseestlased. Raamatu avatakt on nüüdseks manalasse varisenud Juhan Kangurilt, kes on kirjutanud oma mälestused 98. eluaasta künnisel. Oma ajakirjanikutööd alustas ta 1928. aastal spordireporterina ja sealtpeale tegutses ajakirjanikuna kõrge eani pidevalt, välja arvatud Nõukogude esimene okupatsiooniaasta, kus ta pidas paremaks kõrvaltvaataja rolli jääda. Temale järgneb tuntud õigusteadlane Väino Riismandel, kes nii sõjajärgsel Saksamaal kui hiljem Ameerika Ühendriikides on järjekindlalt väliseesti ajalehtedele tõhusat kaastööd teinud.
Noorematest väliseestlastest osalevad Airi Kolbre Salmre New Yorgist, kes oli üks ajakirja Triinu toimetajaist ja on ka kuulunud Vaba Eesti Sõna juhatusse; ning Tiina Tamman, kes 1970-ndate aastate keskel sattus abielu kaudu Eestist Inglismaale, kus hiljem asus tööle BBC-sse ja hakkas ka tegema koostööd Eesti Raadioga.
Kodumaistest ajakirjanikest on vanimana esindatud luuletaja Venda Sõelsepp, kelle ajakirjanikukarjäär algas Saksa okupatsiooni ajal Haapsalus Lääne Sõna juures. Sellele järgnes peatselt teine ja pikem „karjäär“ Kolõmal, kust ta siiski eluga naases ja hiljem mõningal määral isegi ajakirjandusse pääses. Kõik ülejäänud on oma ajakirjandusliku koolituse saanud nõukogude võimu all ja nende tolleaegse töö ja tegevuse jälgimine tohiks huvi pakkuda igale lugejale, kes on üle elanud põgenikuaastad. Olime ju kõik omal ajal kindlal veendumusel, et seda põldu tohtis künda ainult tulipunase adraga ja küllap see oli nii ka ette nähtud, kuid adrakure hoidmiseks purupunaseid kätepaare lihtsalt ei jätkunud, kuigi parteipiletist naljalt keegi ei pääsenud.
Iga inimene, kes ajakirjandusega vähegi tegemist teinud, teab, millest pahandust võib teha „tinakuradikese“ nimeline putukas. See jeekim elab ja tegutseb ka tänapäeval, kuigi trükiladumisel enam tinaga suurt tegemist ei tehta. Kes meist tahaks olla toimetaja nahas, kui ühiskond austab agaramaid seltskonnategelasi, kellede pildid pannakse uhkelt esiküljele, kuid tekstis on agaramatest saanud ogaramad!? Kuid kuidas võib selline vääratus mõjuda totalitaarse võimu tingimustes, sellest toovad ajakirjanikud hoopis hullemaid näiteid.
Antsla rajoonilehes Kolhoosi Elu pandi ringkondliku laulupäeva kirjeldusele eesrindlik pealkiri „Partei meid juhib“, kuid lehte sattus „Partei meid jubib“. Viga ei märganud korrektor ega tsensor, kuid toimetajal tuli parteisekretäri ees aru anda, väljasaadetud üksikud lehed korjati kokku ja kogu tiraazh trükiti uuesti. Oma kohta siiski keegi ei kaotanud, kuigi lugu leidis aset 1954. aastal (Viktor Kollin). Aastaid hiljem pakkus Haapsalu parteikabineti juhataja välja soovitava teemana „Marksism-leninism on kommunismi lipp“, mis loomulikult ka lehte läks, kuid vastutav sekretär parandas hajameelselt „lipu“ „lõpuks“. Noomitused tulid ägedad ja kioskitest korjati lehed kokku, kuid karistuse ega vallandamiseni ei läinud asi ka tol korral (Ethel Aesma). Valve Raudnask kirjutab toreda huumoriga, kuidas iga ajakirjanik kartis tekstis sõna toetab, sest Nõukogude Liit toetas ju kõiki: rahupooldajaid, töölisklassi ja kogu maailma lapsi. Kuid kui hõlpsasti võivad tähed vahetusse minna ja seesama õilis Nõukogude Liit äkki teotab. Ta ise pääses algaja ajakirjanikuna suhteliselt kergelt, kui Noorte Hääles kirjutas, et enamik kommuniste töötab tootmise afääris. See „afäär“ pidi muidugi olema „sfäär“.
Oma terava keele ja sama terava intellekti poolest tuntud Priit Aimla ajas oma vemmalvärsside ja kupleedega paljudel tegelastel kananaha ihule. Ise kirjutab, kuidas teravamate teemade tekkides direktor kõndis välja, a/ü esimees läks kempsu ja partorg puhvetisse — kõik selleks, et pärast vajaduse korral öelda: vaat‚ mina ei kuulnud, polnud sel ajal saalis.
Pea eranditult on igal midagi positiivset lausuda põlise ajakirjanduse õppejõu Juhan Peegli kohta. Hille Karmi sõnul oskas Peegel ilusasti selgeks teha, miks lehe esiküljel alati kohustuslikud lood peavad olemas olema — siis saab tahapoole paigutada seda, mis on väärt ja mida lugeja ootab. Kui Karm ise oma doktoriväitekirja kaitsma läks, siis suhtuti temasse algul väga heatahtlikult, kuid toon muutus järsult, kui avastati, et ta polnud kasutanud ühtki Lenini ega Brezhnevi tsitaati. Ometi oli teemaks eesti ajakirjanduse ajalugu! Väitekirja kaitsmine lõppeski fiaskoga, sest üks vanemaid professoreid kutsus noore kandidaadi vaikselt kõrvale ja lausus isalikult: „Saage aru, et seda tööd ei õnnestu teil kunagi siin kaitsta — teil on selles liiga palju oma mõtteid.“
Selliseid mälestusi lugedes kaob ajakirjanikuna tahtmine nuriseda, kui su artiklit on toimetuses veidi kohendatud ja mõni sinu arust magusam lõik välja jäetud. Ja ootad huviga raamatu teise osa ilmumist, milleks möödunud talvel hoolega materjali koguti.
Kõik jäljed ei kao (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Peegel ajakirjandusõpetajana on ülespuhutud müüt.
Seda võib õnneks välja lugeda ka siinasrvustatud raamatust.
Keegi kõrvalseisjaist ei ole saanud ega saa kunagi aru, milles seisnevad selle mehe teened.
Nagu mingi salateadus, mida ta õpetas, sest tema jüngrid ei ole ka selle mehe panust avalikustada suutnud. Vaatamata üliheale koolitusele.
Seda võib õnneks välja lugeda ka siinasrvustatud raamatust.
Keegi kõrvalseisjaist ei ole saanud ega saa kunagi aru, milles seisnevad selle mehe teened.
Nagu mingi salateadus, mida ta õpetas, sest tema jüngrid ei ole ka selle mehe panust avalikustada suutnud. Vaatamata üliheale koolitusele.
Eeriku jälg jääb kindlasti tugeva ja kauakestvana....
Kultuur
TRENDING
